Sisukord
Paberleht
Postimees

Filmiarvustus. Pisikesed sinised olendid

1 min lugemist
Smurfid asuvad oma kolmandas 3D filmis ohtlikule teekonnale, mille lõpus avastatakse smurfide ajaloo suurim saladus. FOTO: Forum Cinemas

Väikesed sinised tegelased, valged mütsid peas, sabakesed taga – muidugi on need smurfid. Need sarmikad olendid on juba 55 aastat Belgia kirjaniku ja kunstniku Pierre Cullifordi fantaasia ning käe läbi meie maailma jõudnud ja nende populaarsus üha kasvab.

Tellijale Tellijale

Esimene täispikk smurfifilm jõudis Eesti kinodesse 2011. aasta suvel. Sellest peale on smurfid ühel või teisel moel lastele rõõmu toonud. Nüüd on käes animafilmi kolmanda osa «Smurfid: kadunud külake» käes. Juba esimestest kaadritest läheb lahti peadpööritav seiklus ja põnevust kruvitakse filmi viimaste hetkedeni. 3D efektidest pungil linaloos toimetavad sinised olevused Keelatud Metsas. Poolteist tundi suurejoonelisi 3D efekte paneb nii mõnelgi pea kergelt ringi käima. Nendega pole koonerdatud ja see teebki filmi eriti lahedaks.

Smurfid peavad leidma Kadunud Küla enne, kui sinna jõuab kuri võlur Gargamel. Teel kohtavad nad maagilist ilu, ennenägematuid lilli, müstilisi tuldsülgavaid kiile ja helendavaid jäneseid. Kõige selle kõrval püüab Smurfiina endas selgusele jõuda, kes ta õieti on. Smurfid on selgeks õppinud eesti keele, mis on muide suurepärane, ning kõnelevad Maiken Schmidti, Märt Avandi, Märt Piusi ja paljude teiste tuntud näitlejate häälega.

04.06.2020 05.06.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto