Männimäe kortermajadesse kolisid erilised naabrid

Riia maantee 28a maja elanikud on jaganud kuu aega trepikoda uute naabritega, keda nad tunnevad põhiliselt valju hääle järgi. Foto: Elmo Riig

Männimäel Riia maantee 28a värskelt renoveeritud kortermajas elav naine puhastas ühel hommikul oma auto aknaid, kui uus naaber tegi temast nutitelefoniga pilti, öeldes, et see jääb talle mälestuseks.

Uued elanikud pole päris tavalised naabrid. Aktsiaselts Hoolekandeteenused, mis on riigile kuuluv äriühing, ostis kolm korterit, mis Riia maantee majades müügis olid, ja tegi neis remondi, et paigutada sinna elama kümme psüühilise erivajadusega inimest. Kui kahes korteris on elanikud juba kuu aega sees, siis kolmandasse hakatakse neid järgmisel nädalal kolima.

Riia maantee 28a maja viienda korruse korteris elab kolm meest, kellest kahe koduks oli seni Põltsamaa külje all asuv Võisiku kodu, mis on mõeldud samuti erivajadustega inimestele. Neid kolme meest teavad naabrid põhiliselt hääle järgi. Üks, kõige pikem, räägib kõige kõvemini. Meeste jutt kostab läbi seinte ja põrandate, eriti suureks läheb jutukõmin siis, kui nad suunduvad üheskoos välja suitsu tegema.  

Samas trepikojas elav naine, kellel on värskelt renoveeritud korter, rääkis, et veebruaris hakkas trepikojas liikuma palju võõraid inimesi. Et üürimiseks mõeldud korter oli kaks aastat 45 000 euroga müügis olnud, lootis ta, et lõpuks tuleb sinna normaalne perekond. See lootus asendus šokiga, kui ta läks ühel päeval uute naabrite ukse taha, sest neil oli vesi tilkuma jäänud ja kolmandale korrusele välja jõudnud.

«Mulle oli šokk, et ma ei teadnud, mis toimub. Mul on kadunud turva- ja kodutunne,» rääkis anonüümseks jääda sooviv naaber. Ta muretses ka selle pärast, et Hooldekandeteenustele kuuluv korter tõmbab tema korteri hinna alla. «Kui ütlen, et siin on sotsiaalkorter, kus elab kolm kõva häälega meest, siis ei osta keegi,» märkis ta.

Üks otsib noorikut

Naine elabki uute naabrite rütmis – ärkab enne kella kuut nagu nemadki. Olgugi et mehed on sõbralikud ja teretavad juba kaugelt, tunneb ta end siiski ebaturvaliselt ja häiritult. Seda enam et tunneli lõpust ei paista valgust ja kui üks neist peaks ära kolima, tuleb teine asemele.

Majas selle valmimisest, 1984. aastast elanud Imbi Hunt, kelle korter on uutest naabritest üle ukse, tunnistas, et kui varem võis tal uks mõnikord ööseks lukustamata ununeda, siis nüüd kontrollib ta selle igal õhtul üle.

Vaimse puudega elanikud on Hundi sõnul küll väga sõbralikud ja suhtlusaltid, aga ta eelistab nendega distantsi hoida. Suitsu tehes on nad talle sellegipoolest oma elust jutustanud – näiteks sellest, et tegid ükspäev pannkooke ja hernesuppi ning üks pidi noorikut otsima.

Riia maantee 28a ühistu esimees Elmo Poolak tunnistas, et uued elanikud on majarahvas omajagu elevust tekitanud, aga samas tõdes ta, et ühistul pole siin midagi teha.

«Kellele see asi ikka meeldib, aga sellises ühiskonnas me elame ja see on riigi poolt kujundatud seisukoht, et need inimesed peavad meie sekka tulema,» lausus ta.

Riia maantee 28a maja uusi elanikke eile kodus polnud. Naaber teadis, et nad olid lahkunud kell 5.50. Kui Sakala läks Riia maantee 17 majja, kus pakutakse samuti kogukonnas elamise teenust, tuli uksele tegevusjuhendaja Tiina Jams. Väskelt renoveeritud korterist levis tatrapudru lõhna ja kostis vaikset jutukõminat – elanikel oli käsil söögitegemine.

Jams kinnitas, et naabrite mure oma turvalisuse pärast on asjatu. «Seda ohtu on tänaval hulga rohkem,» lausus ta. Elanikega me kohtuda ei saanud, sest nad on Viljandi valla või linna eestkostel.

Naabreid ei saa valida

Hoolekandeteenuste Viljandi üksuse juht Kristel Jaago tunnistas, et mõistab elanike muret uue ja tundmatu ees. «Mina läheks loomulikult sinna kõrvale korterisse elama, sest tean ja tunnen neid inimesi,» lausus ta. Ta elab ka ise Viljandis korteris ja tunnistas, et ei tea oma naabrite tausta, küll aga seda, et neil käib tihti trall. «Kui olen korterisse kolinud, pean arvestama, et seal elab erinevaid inimesi,» lisas ta.

Riia maantee 17 majas on olnud ühistu koosolek, kus tegevusjuhendaja käis majaelanike küsimustele vastamas. Igasugune tagasiside on Jaago sõnul väga tähtis, sest selle põhjal saavad Hoolekandeteenuste töötajad omaette elama õppivaid inimesi juhendada. Kui seni on nood elanud ööpäevaringse erihoolde all, siis nüüd on neil iga päev abiks tugiisikud – kokku kolm töötajat, kes käivad kolme maja vahet. Seetõttu saigi Jaago sõnul korterid suhteliselt lähestikku ostetud.

Juba harjutavad suurematest hooldekodudest korteritesse kolinud elanikud ise ravimite võtmist, söögitegemist ja linnas liiklemist, lisaks on nad ennast töötukassas arvele võtnud. Keegi neist Jaago sõnul veel ei tööta. Kogukonnas elamise teenus maksab 565–605 eurot kuus, millest 335 eurot tasub sotsiaalkindlustusamet ja ülejäänu teenuse kasutaja. Ööpäevaringne erihooldusteenus suures hooldekodus maksab seevastu 689 eurot.

Euroopa regionaalarengu fond toetab suurte erihoolekandeasutuste reorganiseerimist 47,6 miljoni euroga ja projekti ellu viivate asutuste kanda jääb 15-protsendiline omafinantseering.

Hoolekandeteenused on andnud eri linnades 97 inimesele võimaluse elada sellises kogukonnas elamise üksuses, nagu on Viljandis Männimäel. Viljandi kolme korteri ostmise ja renoveerimise maksumuseks kujunes 168 000 eurot.