Sööme sõnu. Suur ja väike

Foto: Üllar Priks

Kas olete tähele pannud, et mida pikem ja keerulisem on restoranis roa nimi, seda vähem teda taldrikule jätkub? Ma pole üldse peps poiss, aga vahel ikka tahad ju peenemaid roogasid mekkida. Noh, saab naine kolmandat korda kahekümne viieseks või on laps suvelaagrist ühes tükis tagasi. Põhjuse tähistamiseks ikka leiab. 

Lähed siis nooblimasse toidukohta, kus linad laudadel, ja kukud menüüd sirvima. Esiti tekib tunne, et oled lugemisoskuse kaotanud. Tähed on justkui tuttavad, aga ritta seades mingit kõrvale tuttavat sõna ei moodustu. Häbi on nagu natuke kah ja siis näitad näpuga huupi mõne uhkemalt kõlava toidu peale. Loodetud poole lehma asemel tuuakse lauda aga suur taldrik, mille keskele on pool teelusikatäit midagi pasteedilaadset laiali määritud. 

Pärast säärast fopaad tasub poest läbi hüpata ja igale eestlasele arusaadavad toiduained kaasa haarata. Valmib roog, mille nime lugedes keel sõlme ei lähe ning mida saab taldrikule korraliku mäe jagu.