Kas erakond või valimisliit?

Roland Tulik Foto: Peeter Kümmel

KOHALIKE VALIMISTENI on jäänud vaid mõned kuud. On loomulik, et valimistega seonduv inimesi paelub, sest sellest ei jää keegi kõrvale. Kui kodanik ei taha valimisprotsessis osaleda ja kaasa rääkida, siis otsustavad teised ja süüdistada ei ole kedagi.

Mis siis seekordsetes valimiskampaaniates võib varasematega võrreldes teisiti olla?

Ilmselt tõuseb päevakorda nimekirjade määratlus. Teoreetiliselt on valikuid kolm: erakonna nimekiri, kohalik valimisliit ja üksikkandidaat. Sisuliselt jäävad siiski esimesed kaks ehk erakond ja valimisliit. Üksiküritaja võimalused on sama hästi kui olematud.

MÕNED RIIGIKOGUS esindatud erakondade liidrid on avalikult pooldanud valimisliitude nimekirjas kandideerimist. Enamiku erakondade juhtpoliitikutele see loomulikult ei meeldi.

Erakondade nimekirjas kandideerimise positiivsete külgedena esitatakse üldjuhul maailmavaate olemasolu, parteilist programmi, tuntust ning rahastamise ja reklaami suuremat osa. Ohuna nähakse niinimetatud sõpruskonna esilekerkimist.

Paraku on siiski nii, et riigikogu ja Tallinn on kohalikust elust ja olust kaugel. Võib isegi väita, et võõrdunud. Maailmavaade ja partei maine ei sega sageli isiklikke asju võimsalt ajamast. Seda kõik rahvasaadiku tiitli varjus või toel.

Kohalikel valimistel on valimisliitudel parteiliste nimekirjadega võrreldes hulk eeliseid. Kohalike seas on inimesi, kes ei soovi end erakonna nimekirjaga siduda. Põhjuseks on tavaliselt erakonna najal olulistele ametikohtadele saanud isikute mahhinatsioonid ja selged sigadused. Kandideerides erakonna nimekirjas, oled nagu kaasosaline värvikas ja pikas paturegistris. Kuidas ikkagi seletada naabrimehele mõne parteilase tavamõistes selgeid moraalituid ja isegi kohtukulli nõudvaid tegusid?

PEAMINE ON SIISKI see, kas valitud inimene joondub kogukonna huvide järgi, millised on tema teod ja minevik, kas ta on asjatundja ja analüüsivõimeline või ilukõnelejast populist. Ja ilma koostöötahteta, vastutuse tajumise ja otsustusetahteta ei sünni midagi.

Ajakirjanduse sõnul on riigikogu eri erakondade piirkondade arvamusliidrid avaldanud kohalikele valimisliitudele toetust. Sellised mõtted liiguvad Vabaerakonna, IRL-i, EKRE, keskide ja isegi Reformierakonna liikmete seas.

MILLEGA SIIS SEEKORD valijaid võluda? Kus on see präänik?

Kohe tärkava elujõulise ettevõtluse lubadus on ära leierdatud ja kiiret edu ei ole sellest rääkimine toonud. Uus ujula või spaa Viljandisse – no kaua võib! Uus purskkaev keskväljakule? Lubadus jätta alles kool, kus käib seitse last ja on näha, et homme käib seal veel vähem lapsi?

Tihti on nii, et päris teemad kaovad valimistel kuhugi tagaplaanile. Näiteks lasteaia töötajate palkade tõstmine Eesti keskmisele tasemele on iga volikogu teha ja see teema võiks olla kindlasti kõikide valimistel osalevate jõudude plaanides. Või teine näide: maapiirkondadest on tulnud viimasel ajal palju teateid turvalisuse teemal, sest pool küla varastatakse süsteemselt tühjaks. Kuidas saaksid omavalitsused seda olukorda parandada?

Elame, näeme!