Juhtkiri: Mida on kaotada?

Viljandis uue kunsti muuseumi rajamise saagaga silma paistnud Mark Soosaar on mees, kelle teod tekitavad vastukaja.

Vaagida seda, kui palju on oma rida ajava mehe maines poosi ja kui palju põhimõttelisust, on sama tulutu kui loota, et kõik inimesed näevad maailmaasju ühte moodi.

Võttes arvesse, kui keeruline on üksikkandidaadil valimiskünnist ületada, on raske uskuda, et Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda kuuluv Mark Soosaar pidas seda teed riigikokku lihtsamaks. Kummatigi on tal juba üks samasugune kogemus: 1999. aastal kogus ta üksiküritajana samast ringkonnast 1661 häält. Ehkki seda on mõnevõrra rohkem kui hilisematel valimistel Keskerakonna ja sotside ridades üles astudes, on ilmselge, et partei nimekirjas on kergem Toompeale jõuda — nii nagu kõnealustel kordadel ka juhtus. Seega on vähe usutav, et Soosaar lootis tänavu Tarandit teha.

Tõsi, vastandumine ühiskonnas taunitud nähtustele tuli mängu ka tema puhul, ent kõlapind oli liiga väike, et sellega rahva poolehoidu püüda.

Mark Soosaar tõi üksinda kandideerimise põhjuseks asjaolu, et talle oli eetiliselt vastuvõetamatu kandideerida ühes nimekirjas Epp Kloostriga, kelle abikaasat kahtlustab prokuratuur maksude maksmisest kõrvalehoidmises ja alkoholi väärkäitlemises. Võib retooriliselt küsida, kas me ikka saame kanda vastutust oma pereliikmete eest, ning viidata süütuse presumptsioonile, ent fakt, et nimetatud kandidaadi kodust konfiskeeriti maksumärgistusega alkoholi, on siiski kõnekas.

Olgu Soosaare üksikkandidaadina esinemise motiivid või tema vastaste argumendid millised tahes, Pärnumaa sotside juhatuse arutelu selle üle, kas Soosaar tuleks parteist välja heita, on taunimist väärt hoopis muudel põhjustel. Muidugi võib öelda, et oli vastutustundetu jätta erakond ilma 1874 häälest, ent see oli Mark Soosaare kodanikuõigus. Teda selle eest karistada oleks vale. Iseküsimus, kas sel juhul oleks üldse tegu karistusega.