Kas kõik valetavad?

Urmas Suik Foto: Erakogu

SUUR OSA EESTIT valitsenud poliitikuist on sama suurt Ameerika usku, kui olid nõukogude ajal Eestit juhtinud tippkommunistid kommunismi usku. Vahe on ehk selles, et tollased Eesti kommunistlikud tippliidrid ei tõtanud Moskva sageli poolearulisi korraldusi jooksujalu täitma, nii nagu teevad meie tänased võimukandjad ookeani tagant tulevate juhtnööridega. Meenutagem USA presidendi George W. Bushi ultimaatumit «Saddam Hussein ja tema pojad peavad lahkuma Iraagist 48 tunni jooksul» ning sellele järgnenud rünnakut 2003. aastal. Tulemus: 200 000 hukkunut.

Valdav osa maailma riikidest oli kallaletungi suhtes tõrjuval seisukohal. Toetajate hulgas olid Eesti välispoliitika kujundajad tollase välisministri Kristiina Ojulandi juhtimisel. Mäletatavasti ütles tollane Prantsusmaa president Jacques Chirac selle kohta: «Kandidaatriigid jätsid kasutamata võimaluse vait olla.»

Vene-Gruusia sõja ajal tormas president Toomas Hendrik Ilves koos oma Balti ja Poola kolleegidega Gruusiasse Mihheil Saakašvilile oma toetust avaldama. Nüüdseks on selgunud, et sõja põhjused ei olnudki nii ühemõttelised, nagu meile räägiti, ja kriisi klaarisid hoopis teist masti riigimehed.