Napilt aasta tegutsenud ansambel Moonraker ammutab inspiratsiooni sellistelt vanadelt rokilegendidelt nagu Led Zeppelin, The Stones ja Deep Purple ning tunneb end koduselt nii suurel kui väiksel laval.
Moonraker: meie kontserdilt minnakse naerul näo ja energialaenguga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millal Moonraker kokku tuli ja kes on idee autorid?
Urmas: Idee eostati millalgi 2009. aastal, kui Louie Digman ja Albert Lass muusikalist väljundit otsides teineteist leidsid. Moonrakeri sünniajaks võib aga pidada 2010. aastat, kui moodustus praegune koosseis ja bänd sai elu sisse. Kõik liikmed olid omavahel mingil määral tuttavad juba varem.
Millest teie lood räägivad?
Lou: Lood on pahedest, vägivallast, saladustest, pattudest, tüdrukutest ja autodest.
Olete viimasel ajal päris palju esinenud nii suurtel kui väikestel lavadel. Kas on mingisugune erinevus, kus esineda?
Hendrik: Mina eelistan väiksemaid kohti, sest seal on palju lihtsam rahvaga ühisesse transsi langeda.
Urmas: Erinevus kahtlemata on, kuid ei saa öelda, et üks oleks tunduvalt parem või teine halvem. Eks suurel laval jää kindlasti võimsam ja suursugusem mulje, samas on väiksemate kohtade eelis vahetu kontakt publikuga ja saadav emotsioon ei pruugi sugugi halvem olla.
Üldiselt tunneme ennast koduselt nii suurtel kui väikestel lavadel. Olenemata lavapinna ruutmeetrite arvust püüame anda endast 101 protsenti, tahame, et publik saaks alati maksimaalse elamuse.
Lou: Tegelikult pole selles erinevust. Suurem lava on alati mõnusam, sest seal on ruumi ringi liikuda ja mida suurem on esinemispaik, seda rohkem on publikut.
Kas teilt on lähiajal oodata albumit?
Urmas: Kui kõik sujub, ilmub album ilmselt juba sel aastal, ettevalmistused igatahes käivad. Esimene lugu on salvestatud ning kohe-kohe tuleb lisa, kuid me ei taha ülemäära kiirustada. Albumi väljaandmine ei ole meile eesmärk omaette, vaid pigem asjade loomulik kulg.
Praegune bassimees Hendrik tuli bändi omapärase põhjusega. Milline see oli?
Urmas: Hendrik kutsuti bändi pärast seda, kui tema eelkäija Agu nädal enne esinemist jalgrattaga sõites ning ühtlasi koera jooksutades ei jõudnud kiire hoo pealt loomaga ühisele arvamusele, kummalt poolt tuleks elektripostist mööduda, ning selle tagajärjel mõlemad käeluud murdis.
Mida on oodata teie Viljandi kontserdilt? Kes peaksid teid kindlasti kuulama tulema? Vana kooli rokkarid? Tiinekad? Koduperenaised?
Hendrik: Kõik eelnimetatud lahkuksid meie kontserdilt tõenäoliselt naerul näo ja positiivse laenguga. Eelkõige loodan, et kohale tuleb viisakas kogus inimesi, tuju kütame neil kindlasti üles!
Urmas: Nii nagu kõikjal mujal, on ka meie Viljandi esinemiselt oodata sada protsenti ehedat ja originaalset rokkmuusikat, positiivset energialaengut ning meeldejäävat elamust. Ootame kontserdile inimesi, kes leiavad, et nad tahavad seda kõike saada.
Lou: Võid oodata midagi, mida sa varem pole kuulnud. Meie esinemist naudib kindlasti igaüks, kes on muusikafänn või kellele meeldib kuulata häid lugusid, mille sisu ei ole ainult mõttetud teemad, nagu poliitika või «Oi-oi, mu elu on nii raske...».
ANSAMBEL
Tartu bluus-rokkbändi Moonraker kuuluvad
• Lou — klahvpillid, vokaal
• Albert — kitarrid
• Urmas — trummid
• Hendrik — bass
Allikas: Moonraker