Aime Aasamäe on Karksi valla piiri ääres asuva Tätta põlistalu neljanda põlvkonna esindaja. Tätta on tema sünnikodu, kuid lapsepõlve polnud antud talle seal veeta: kõigest kolmeaastasena sattus koos perega kulakute nimekirja ja viidi Siberisse. Oma kodutalu sai ta lõpuks päriselt tagasi alles 1971. aastal.
«25. märtsil 1949 tõid relvastatud sõdurid Karksi-Nuia koondamispunkti 28 aastat Pöögle piimaühisuse kassapidaja ametit pidanud Tätta talu haige peremehe Peeter Aasamäe koos perekonnaga. Sõit teadmatusse algas Puka raudteejaamast riivis loomavagunites. Novosibirski oblasti Tšanõ raudteejaama jõuti 6. aprillil.»
Nii meenutab Heino Tõnismägi oma KGB toimikute põhjal sündinud dokumentaallugude raamatus «Ülekohtu toimikud» ühe Mulgimaa perekonna saatust.
Novosibirskisse jõuti täpselt pisikese peretütre neljandaks sünnipäevaks. Inimesed ja nende varanatuke laaditi traktorireele ning paukuvas pakases algas 40 kilomeetri pikkune sõit 260. sovhoosi, kuhu nad jäid seitsmeks aastaks. Pereisa Peeter Aasamäe murdus 16. märtsil 1951. Ta maeti sovhoosi kalmistule.
Heino Tõnismägi kirjeldab üht umbes samal ajal seal asetleidnud pulmapidu. Pärast pulmapäeva oli peigmees kadunud. Veidi hiljem olid takkapihta kadunud ka meessoost külalised. Nad olid arreteeritud isamaaliste laulude laulmise eest.
Küüditatute olukord hakkas muutuma pärast Stalini surma aastal 1953. Kõige esimesed otsused vabastamise kohta tehti juba aastal 1954, kuid suur vabanemine jäi aastatesse 1957-1958. Raske uskuda, aga viimased vabastamisotsused tehti alles 1965. aastal.
«Meie olime esimeste seas, kes pääsesid Siberist koju, see oli 1956. aasta märtsis,» meenutab Aime Aasmäe. «Mul oli vaja aga seal neljas klass ära lõpetada, nii et koju jõudsime alles sama aasta juunis.»
Aasmäe perekonnakroonikas on kauaoodatud kojujõudmist meenutatud nõnda.
«Üldises äratundmise ja jällenägemise rõõmus tundsid nad end tõmmatavat kui mingi salajase magneediga Mulgimaa suunas. Pikast väsitavast reisist ja sundasumise vintsutustest vabanenud rändurid ei soovinud midagi muud kui ainult koju jõuda.»
Seda valusamalt mõjus kodukohta saabumise järel ametlik korraldus, et Tättal pole neil isegi õigust peatuda, seal elama asumisest rääkimata. Isaisade kodus oli vahepeal juba mitu perekonda oma valdusesse võtnud nii suure rehielamu kui ka uuema kõrvalmaja.
Lugegem taas perekonnakroonikat.
«Ei tulnud keegi valitsusametnikkudest, kohapealse «Tee» kolhoosi juhtkonna liikmetest ega ka mitte ümbruskonna inimestest aitama, et Siberist tagasi jõudnutele mingisuguseid elamisvõimalusi luua. Vastupidi. Suur osa endisi tuttavaid hoidusid eemale riigi poolt karistatutest, et mitte selle läbi ise saada rahvavaenlastena kahtlustatud.»
Ühe perekonna vana tuttava, endise suurtalu perenaise pojad olid vahepeal saanud prominentseteks kommunistideks ning ütlesid otse välja: ärge parem hakakegi oma paunu lahti pakkima, niikuinii saadame teid varsti tagasi sinna, kust tulite.
«Siin tegutses koorejaam ja igas isatalu toas oli pere sees,» jutustab Aime Aasamäe. «Ema muretses selle pärast, et mul oleks Karksi-Nuias kauge koolis käia. Saime Maie koolile lähedal asuvasse Söödi tallu ühe toa. Läksin ikka eesti kooli, aga keeleoskus oli üsna väikeseks jäänud. Seal talus olime kolm aastat, siis vabanes kodutalus üks tuba. Ema küll kartis, et mälestused endistest aegadest tulevad esile... Talus oli kõik juba lagunemas. Ema muretses laaste ja käis ise katust paikamas. Väga raske oli.»
Isatalus seati end siiski hädapärast sisse ning muretseti põrsas ja kits. «Loomapidajaid oli tollal nii palju, iga kraav oli hõivatud,» meenutab Aime Aasamäe ning tunnistab: «Oli nagu kodu, aga ei olnud ka. Nullist tuli alustada. Me olime ju esimesed, kellele anti luba tagasitulekuks, aga ega seda keegi teadnud, kui palju maksab raudteepilet. Kõik tuli maha müüa.»
Aastad on toonud selgust selles, et Aime Aasamäe pere küüditamiseks ei olnud tegelikult vähimatki põhjust. Heino Tõnismägi kirjeldab ühest toimikutest leitud dokumenti, mille oli kirjutanud Karksi valla Pöögle külanõukogu esimees Jakob Koppel.
Külanõukogu esimehele ei olnud Aasamäe pere saatus kuidagi rahu andnud ja nii oli ta saatnud võimuorganitele isiklikult kirja. Selles seisis: «Et see pere ei kasutanud alaliselt võõrast tööjõudu, nende perekond oli suur ja nad olid väga töökad, leiti süüdistuseks sõjavangi pidamine. Org, Rihard, kes oli Liidust tulnud, leidis Aasamäede talus ajutise elamispinna, ta oli alaealine. Minu arvates ei saa see olla kulaklikkuse põhjuseks võõra tööjõu kasutamise näol. Peeter Aasamäe ei olnud Omakaitses ega võtnud osa poliitilistest üritustest. Riiklikud kohustused täitis ta eeskujulikult ja tähtaegselt. Minu arvates on nende talund kulaklikuks tunnistatud ebaõigesti.»
Aime Aasamäe esitas ise 14. märtsil 1980 rehabiliteerimistaotluse.
«Siberisse sattusin nelja-aastaselt. Elasin seal seitse aastat. Sain neli klassi haridust. Mäletan isa küsimusi: kuidas võidi minuga nii toimida? Oli see õiglane? /.../ Minu 14-aastane vend ja 17-aastane õde läksid koos kohaliku kooliõpetajaga augustis 1944 ajutist evakueerimispaika otsima. Ja nii nad välismaale sattusidki. Tahtsin 1979. aastal õele külla mina, aga ei lastud. Ma pole õde-venda ju oma ihusilmaga näinudki – sündisin pärast nende minekut.»
Lahendus saabus alles 1988. aastal, mil Eesti NSV ministrite nõukogu otsustas rehabiliteerida kõik väljasaadetud «kulakud», nende hulgas Peeter Aasamäe ja tema pere.
Aime Aasamäe koos kaasaga sai võimaluse oma sünnikodu tagasi osta alles 1971. aastal. Rehielamul, mis on ehitatud 1860. aastal, on õnneks seniajani säilinud algupärane välisilme ja samaks on jäänud ka ruumijaotus.
Tätta pole aga päris tavaline majapidamine. See on nimelt vanim säilinud Mulgi talukompleks Eestis ning selle kohta leiab artikli isegi «Eesti entsüklopeediast». 1993. aastast on see riikliku kaitse all ja 2003. aastal pälvis Viljandimaal esimesena riikliku kultuurimälestise tiitli.
Rehielamu juurde on hiljem rajatud karjalaut, viljakuivati koos aidaga, riistakuur ja saun. Majandushoonete maakividest laotud heleda vuugiga soklid püüavad pilku seniajani. Tüüpilise XIX sajandi rehielamu kambritepoolsesse otsa on ehitatud rohkete klaasakendega veranda.
Kompleksi kuulub ka 1936. aastal ehitatud keskmise suurusega kaheosaline viilkatusega elumaja, mille majandusruumide osa on risttpalk- ja eluruumide osa krohvitud puithoone.
Kui kerge oli maakonna esimese kultuurimälestise tiitlit saada?
«Teate, ma olin lihtsalt nii tragi,» vastab Aime Aasamäe sellele küsimusele naeruselt. «Õppisin Rootsi värvi keetmise ära. Mul oli üks endine Siberi-kaaslane tikuvabrikus koristaja, tema ajas värvi siis luuaga laiali. Vikatiga sai õuemuru niidetud, katused said järk-järgult uuendatud. Mingi aeg hakkas meil palju külalisi käima, Tallinnast tuldi isegi bussidega.»
Tätta tegutseb mahemajandus- ja elatustaluna. Nüüd on toimetamise enda kätte võtnud juba nooremad põlvkonnad.
MÄRTSIKÜÜDITAMINE
Märtsiküüditamine oli Eestis 1949. aastal 25. märtsist 29. märtsi õhtuni Nõukogude Liidu võimude korraldusel teoks saanud elanike massiline vägivaldne ümberasustamine Eestist Venemaa Siberi piirkonda.
• Noorim küüditatu oli teadaolevalt kolmepäevane Anne Ojaäär Hiiumaalt ja vanim 95-aastane Maria Räägel Abja vallast.
• Julgeolekuorganite andmetel saadeti küüditamisoperatsiooniga Eestist välja 7552 perekonda ehk 20 702 isikut.
• Siberis allutati väljasaadetud rangele järelevalvele. Nad kinnistati konkreetsetesse piirkondadesse, kust oli keelatud lahkuda.
• Väljasaadetute töö- ja elamistingimused olid piirkonniti väga erinevad ning inimeste käekäik võis sellest lähtuvalt drastiliselt erineda. Raskem oli olukord peredel, kus tööl käis vaid ema, kes pidi toitma lapsed ja tihti ka üks-kaks vanavanemat. Sellise kooslusega pered võitlesid ellujäämise eest peaaegu kogu asumisel viibimise kestel.
• Kokku suri 1949. aastal asumisel umbes 15 protsenti küüditatutest.
Allikad: Vikipeedia, estonica.org