Mõõga ja mantli ooper

«Nähtamatu daam»

FOTO: Gabriela Liivamägi

Ugala uuenenud maja avanud «Nähtamatu daam» on elegantne komöödia, mis Lembit Petersoni lavastuses omandab avaramad filosoofilised mõõtmed.

Pedro Calderón de la Barca «Nähtamatu daami» valimine avalavastuseks mõjub sümboolsena: Lembit Petersoni tõlgendus võimendab näidendi näivuse ja tõeluse teemat, mis on teatris möödapääsmatu. «Nähtamatus daamis» loovad kaks tegelast – kaks nupukat naist, keda ajendavad mängulust ja kirelõõm – ümberkaudsetele illusiooni üleloomulike jõudude tegutsemisest. Eks ole ju see peaaegu sama, milles seisneb teatrikunst: vaataja pannakse uskuma midagi, mida tegelikult pole.

Kaunitarid ja kavaljeerod

Barokiajastu mõõga ja mantli komöödiad ei jõua Eesti lavale just sageli. Nõnda kätkeb «Nähtamatu daam» eneses näitlejamängu tulevärki ja stiilitunde meistriklassi. Tuntav on kõigi osaliste suur keskendumisaste. Küllap võimendas seda pidupäeva õhustik, ent usun lavastuse koe olevat sedavõrd tugeva, et pingekraad ei haju reaetendustelgi, vaid väljendub üha vabamas ja improvisatsiooniküllasemas mängus. Esietendusel kehtestus komöödia õhustik järk-järgult, söakamad naerupahvakud ja vaheaplausid jäid kolmandasse vaatusse.

Valitud mängustiili võiks kirjeldada ooperlikuna: viimne kui detail on suureks mängitud, kõik tegelased kommenteerivad oma käike otse publikule «kõrvale»-repliikidena, märkamiseks ja märkimiseks võetakse aega kaugelt rohkem, kui on hädapärast tarvis. Lavaruumi kasutatakse tinglikult, näitlejatel tuleb lausvalges etendada pimeduses kobamist, tegelased ei näe ega kuule sageli seda, mida publik.

Rollijaotus erilisi üllatusi ei paku ja kelleltki oma ampluaa avardamist ei nõua, sellegipoolest näeb näitlejatöödes julgeid lahendusi ja uudseid värve. Kuigi teksti järgi peaksid peategelased olema don Manuel ja donja Ángela, tõuseb esile hoopis antagonist don Luis Aarne Soro kehastuses.

Soro ei kütkesta kurjuse võluga, vaid mängib sootuks peenemat mängu, etendades kurbuse kõikvõimalikke varjundeid enesehaletsusest ja jonnist kibeduse ja meeleheiteni, mis ajendab teda teiste ellu sekkuma. Don Luisil on kõigist tegelastest selgeim siht ning nähtavaim seesmine äng, mida Soro vahendab kohati vastupandamatu humoorikusega. Näitleja on oma tegelase suhtes lõputult empaatiline, ent ei karda teda naeruvääristada – nii sünnib mõõga ja mantli komöödia keerises kõige loetavama siseloogikaga inimene.

Unustamatu teatrihetkena sööbis mällu esietenduse proloog, kui Aarne Soro hakkas Ugala avaõhtut sisse juhatades just nagu spontaanselt esitama August Sanga («Nähtamatu daami» tõlkija) luuletust: «Mida mõtleb mees, kes enam / maailma teedel ei kolla...» Ta libises üle värsiridade mõtteselgelt, tunnetades teksti sisimat rütmi. Sanga kreedo «Kõikidest värvidest mulle on ikkagi armsaim / tule, vere ja mässu värv» kõlas Soro huulilt hispaanialiku uljuse ja vankumatu usu, ent aimatava iroonianoodiga. Sarnane sundimatu värsitaju ja kirglik tõsimeelsus, mis ei välista peent irooniat, iseloomustavad ka «Nähtamatu daami» kirkamaid hetki.

Laura Peterson loob donja Ángela rolli julgelt minimalistlike vahenditega. Küps meelelisus vaheldumas plikaliku mängukihuga, kirglik meestejanu, mida talitseb intellektuaalne teravus – donja Ángela on kahtlemata saatuslik, hullutav naine, ise oma võludest üleni teadlik, seega ilma igasuguse tarviduseta neid eksponeerida. Petersoni rolli ehib vaba, kuid täpselt rütmistatud elamine luulekeeles.

Klaudia Tiitsmaa donja ­Beatriz on otsekohene ja eluvõõras kaunitar, kes jääb intriigidesse mässituna siiralt ebalevaks. Võrreldes donja Ángelaga ilmneb tema oskamatus vahetada maske: nii vastumeelsele kavalerile kui tüütule teenijannale paljastab ta tahtmatult oma tõelist suhtumist. Vahva leid, mis värsskomöödia vormi ja sisu osavalt põimib, on donja Beatrizi verbaalne kohmetus, suutmatus end ümbritsevatega võrdväärselt vilkalt väljendada.

Keskse kangelase, Ott Aardami don Manueli põhitooniks on pragmaatilisus ja teotahtelisus, kuid võluvaimad on viivud, kui seegi mees kaotab pinna jalge alt ja lööb oma mõistuslikus maailmapildis kahtlema. Vihjamisi paotab Aardam don Manueli hingelist süngust – mis valukeha elegantse kavaljeero südamepõhjas asub, see jääb ühe vaatamisega saladuseks, ent säärane mõistatuslikkus hoiab pinget ja loob isikupära.

Janek Vadi don Juan näib esmapilgul ehk tänamatugi kõrvalrollina – tasakaalukas vanem vend, kelle elus luhtumisi eriti pole. Vadi on leidnud aga põnevaid värve: sõbralik ja lõikav iroonia, armunu õhevil ebakindlus ja eneseimetlus, ootamatult välja lööv jõhker kontrollivajadus õe ja pruudi üle. Lummab näitleja häälekasutus, nõtke värsiandmine.

Sütitav teenrikoomika

Teenertegelaste olemus avaldub kõneka plastika kaudu (liikumisjuht Tiina Mölder). Vallo Kirsi tõsimeelselt tuiava ­Rodrigo pikataibulises peas arenevad mõttekäigud on loetavad nagu avatud raamat. Punktiirselt mängitud kirg Isabeli vastu lahvatab alles lõputantsus ning jõuab kiirelt õnnetu lõpuni. Nii tekib ka kõrvalrollile väljaspool teksti kena terviklik arengukaar.

Marika Palm mängib peaaegu sõnatut teenijannat Clarat nii intensiivse kohalolekuga, et suisa naelutab end jälgima. Tema poollapselik, pooltädilik olek, pisut kandiline kehakeel, õhin ja ähm, uudishimu ja hoolivus peegeldavad isikupäraselt peategelaste suhteid. Pille-Riin Lillepalu kelmika teenijanna lavaelu kulminatsiooniks on kärme valena sündiv õrna iroonilise kõrvalpilguga aevastamissoolo.

Laura Kalle Isabeli salakavalus ja lapsemeelsus, nupukus ja pelglikkus, kirglikkus ja süüdimatus moodustavad põneva teenijaisiksuse. Võtmeline misanstseen sünnib esimeses stseenis donja Ángelaga: Isabel tõmbab perenaisele selga leinarüüd tema kleidipaelu justkui kogemata liiga tugevasti pingutades. Intriigipunujana suudab Isabel pealtnäha süütul moel selle maailma vägevaid ohjes hoida, oma näilise spontaansusega allutada.

Põnev on Isabeli kehakeel: alatihti kombib ta pimeduses, püüdes kõiki jäsemeid ära kasutades võimalikult palju infot koguda. Ka kõige võimatumates poosides suudab ta tasakaalu hoida. Laura Kallele näikse «Nähtamatu daami» ooperlik laad iseäranis hästi sobivat: järsemaidki käiguvahetusi sooritab ta vilkalt ja veenvalt.

Publikut rõõmustab Martin Milli Cosme, kes üritab kõige visamalt näivuse virvarris ühest tõde leida. Rolli refrääniks saab püüdlik vagadus. Teenri lapsesuu toob kuuldavale teoloogilisi paradokse. Oluline läbiv liin on Cosme suhe kirjasõnaga – tema sõgedalt sihikindel tindijoomine ja raamatute pildumine. Lembit Peterson annab tihti ühele või teisele tegelasele kätte raamatud kui vaimuilma materialisatsiooni. Cosme klounaadlikud trikid raamatutega väljendavad tema uperpallitavat ja järjekindlat, kuid vankuvatel alustel seisvat loogilist mõtlemist. Näitleja füüsiline virtuositeet on vaimustav, tema etteasted kujunevad haaravateks etüüdideks. Mill ei pelga jämekoomikat ega klišeelikkugi teenrihuumorit ning seejuures ei libastu ta kordagi labasusse.

Eksistentsiaalne raam

Proloogis kerkib tegelaskond lavaaugust, otsekui ammu unustatud varjukujud aegade hämarusest. Või kogunisti põrgust? Varjude ja peegelduste mäng jääb läbivaks, lisades süütule komöödiale tumedat ohutaju.

Varjude ilmumisele järgnev avatants ei mõju ent päris veenvalt: oma saatuste lahtitantsimises on küll kelmikat kohmetust, kuid napib pöörasemat kirge, efektsemat kujundlikkust.

Kunstnike Jara Martinez Valderase ja Caja Negra rajatud pöördlabürint visualiseerib suurejooneliselt tõeotsingute keerdkäigulisust. Seesama kujund avardub videopildis, kus osavalt punutud suhete labürint, mida pole rajatud tõe müüridele, kokku kukub. Teise vaatuse lõpus laskub mänguplatsi kohale peegel, mis muudab tegelikkuse veelgi mitmetasandilisemaks ja küsitavamaks.

Lavastuse vormistusest õhkub niisiis eksistentsiaalsuse pretensiooni. Paraku hakkab see pisut kurnama. Õigupoolest tekib tunne, et näitemäng ise ei tule lavastaja ja kujundajate filosoofilisemate taotlustega päris kaasa. Kahtlemata puudutab Calderóni näidend lavastajale olulist tõe ja illusiooni teemat, ent mitte sellise üldistusjõuga kui näiteks Shakespeare’i või Molière’i värsskomöödiad, mis on Petersonile teadupärast samuti armsad, või ka sellesama Calderóni suurteos «Elu on unenägu». Mõteldes lavastaja süüvimisinnule ja vormitundlikkusele, näitlejate pingestatud valmisolekule ja Ugala uutele võimalustele, hakkab tuliselt kahju, et mängida ei võetud mõnd neist materjalidest, milles «Nähtamatus daamis» alla joonitud teemad avalduvad märksa konkreetsemalt, kujundiküllasemalt ja poeetiliselt rikkamalt.

Vahest tasunuks seekord kaaluda teksti kärpimist. Kuigi intriig on peenelt komponeeritud ja situatsioonid laetud, hajub pinge sageli seetõttu, et tegelased iga oma kavatsuse ja aimduse publikule lahti räägivad, viimset kui käiku kommenteerivad. Teades küll Petersoni põhimõttelist autoritruudust, usun, et kärped toetanuks nii vaataja vastuvõtuvõimet kui näitlejamängu võimalusterohkust. Ka kavalehel väljatoodud fakt, et vene keele vahendusel kaudtõlget teinud August Sang on siin-seal Calderóni originaalist irdunud, õigustanuks teksti vabakäelisemat kohtlemist. 

Need kõhklused materjalivaliku suhtes ei pisenda aga rõõmu seeüle, kui stiilipuhtalt Ugala lava taas sisse pühitseti. Jääb vaid loota, et teatrirahvas ei lase pidupäevatundel argipäevades hääbuda, vaid hoiab uuenenud majas alal seda vaimset intensiivsust, mis lummas «Nähtamatu daami» esietendusel.

Tagasi üles