2015. aastal töötas Eesti 65-aastastest ja vanematest inimestest 18 protsenti. Nende keskmine sissetulek oli 900 euro ringis, samal ajal kui mittetöötavatel samas eas inimestel oli see 356 eurot. Seega on töötavate vanemaealiste toimetulek parem kui mittetöötavatel.
Millised muudatused viiksid meid selleni, et rohkem kui viiendik vanemaealistest töötaks? Teavad ju paljud omast käest, et tervist ei pruugi jätkuda praegusegi pensionieani ning tööandja eelistab ikka nooremaid.
KOLMANDIKUL EESTI täiskasvanutest pole mingit erialast haridust. XXI sajandil, mil teadmised vananevad kiiremini kui eales varem, pole võimalik vaid üldharidusega kõrge eani töötada. Kui inimesel puudub õpiharjumus, on teda raske 50-, 60- või 70-aastasena uuesti koolipinki tuua. Seda näitab ka statistika: vanemate kui 45-aastaste elukestvas õppes osalemise määr on märgatavalt väiksem kui noortel.
Aastal 2050 võiks aga kõik olla hoopis teistmoodi. Elukvaliteet eakana võiks sõltuda pigem inimese valikutest, mitte riigist. 60 protsenti 70-aastastest võiks kas täis- või osakoormusega veel töötada. Elukestvas õppes osalemise määr võiks enam mitte sõltuda vanusest. Inimestel, sealhulgas eakatel, võiksid olla mitmekülgsed oskused, mis aitaksid neil töötada mitmel erialal ja mitmes kohas ning samal ajal veel õppida.
Praegust olukorda vaadates ei ole reaalne, et juba täna tegutsemata tulevikus nii võiks minna.
UUE EAKUSE RAHVAKOGUS otsime ideid, kuidas inimesed tulevikus võimalikult kaua ja õnnelikult töötaksid, õpiksid ja elaksid. Ideid ootame veebiaadressil uuseakus.rahvaalgatus.ee neljal teemal. Esiteks: kindlustatus ehk kuidas tagada elamisväärne sissetulek eakana ka edaspidi? Teiseks: eneseteostus ehk kuidas inimesed õpiksid ja töötaksid kõrge eani? Kolmandaks: tervis ehk milline võiks olla lahendus, et inimesed ei lahkuks enneaegselt tööturult terviseprobleemide tõttu? Neljandaks: kohanemine ehk mida peaks tegema, et pensionisüsteemi muutused oleksid kõigile lihtsad ja arusaadavad?