Viljandi linnaraamatukokku ilusa ajakirjanduskeele huvilistega kohtuma kiirustanud Margit Kilumets hilines Vikerraadio saates «Vinguviiul» sõna saanud eaka mehe kriitika pärast.
Ülearu palju liiga lähedasi elusaatusi ei mahu pingeid tekitamata ühe inimese ellu
19. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma palun hilinemise pärast väga vabandust,» alustas ajakirjanik. «Kuulasin Viljandisse sõites autos Vikerraadiot ja veidi enne linna piirile jõudmist alustas üks «Vinguviiulisse» helistaja oma murelugu sõnadega: «Teate, see emakeelepäeva hommikusaate juht...»»
Margit Kilumets jättis auto teeservale seisma ja hakkas südamevärinal kuulama.
«Vinguviiul» jätkas vihasel moel: «Rahvusringhäälingu saatejuht peaks ju ometi teadma, et ajaleht ei ole kaante vahel, tema aga ütles: «Tänase lehe esikaanelugu...»» Kõneleja ei rahunenudki.
Ajakirjal on kaaned
Emakeelepäeval hommikusaadet juhtinud Margit Kilumets tunnistas kokkutulnutele, et on kriitikaga nõus, aga suure osa oma tööelust ajakirjas töötanud inimesena eksis ta kogemata selle sõnaga. «Ajakirjal on kaaned, oleksin pidanud ütlema «esikülje lugu»,» lausus ta ja lubas, et edaspidi kontrollib ta oma sõnu otse-eetris veelgi rohkem.
Raadios on saatejuht mikrofoniga üksi. Kõik, mis keelelt tuleb, jõuab eetrisse ning tagasi seda võtta ei saa. Raadiotööl on omamoodi fluidum, see on koostöö muusika, hääle ja tempoga.
«Pühapäevaõhtuti ma muidugi vihkan ennast, sest pean kell 4.15 tõusma. Küsin endalt, kas see kõik väärib küünlaid,» kõneles Kilumets. «Aga kui ma olen eetris koos oma kuulajatega, keegi helistab ja ütleb: «Küll oli tore kuulda, et sina oled enne mind üleval!» või kirjutab mees Järva-Jaanist, et esmaspäevahommikud ei ole ilma teieta päris õiged, lähevad kõik need esikaanemehed meelest ja mõtlen, et teen siiski vajalikku tööd.»
Seemnevilja tooja
Viljandi kuulajate ja vaatajatega kohtuma tulnud Margit Kilumets meenutas valesti öeldud sõnaga seoses veel üht naljakat seika. Talle meeldib käia saiakesi ostmas ühes Kadrioru kohvikus, kus toredad prouad panevad kuklid kenasti karpi.
Kilumets jutustas: «Küsis siis müüja, kas ta seob karbi kinni ka. Mina vastasin kohe kiiresti: «Seoge kinni jah!», ise ehmudes, et sõna sedavõrd valesti kasutasin.»
Häbi oli seda suurem, et teleekraanil ja raadiosaadetes on kohustus laitmatut emakeelt rääkida. Aga Kilumetsa hirm oma teletuntuse pärast varises kokku, kui müüja talle naeratades vastas: «Ma tean teid küll! Te olete see, kes meile sügisel seemnevilja tõi.» Nii et inimesel võib olla oma tuntusest või kuulsusest rikutud kujutlus, nentis saatejuht. «See võttis minu eneseuhkust ja egoismi kõvasti vähemaks.»
Saatesarjas õppis inimhingede inseneriks
Kümme aastat ajakirjas «Eesti Naine» töötanud ja seejärel koondatud Margit Kilumetsa viimase kahe aasta sisu ja eluülikool on olnud Eesti Televisiooni saatesari «Sind otsides».
«Sain suurema vaevata elukestva õppe ja teise kõrghariduse,» rääkis ta. «Ma ei mäleta, et oleksin oma elus teinud teist nii rasket ja keerulist tööd. Minust on saanud inimhingede insener, sest pärast seda saadet ei ole enam palju neid asju, mis mind inimeste ja suhete puhul üllataksid.»
Margit Kilumets sai saatesarja Vahur Kersnalt päranduseks ja tundis end seda tehes väga hästi. Esialgu on sari lõppenud, sest raha sai otsa ja saatejuht väsis. Vähemalt sügiseni.
Poolteist aastat mööda endise Nõukogude Liidu avarusi ringi sõitmine, igas kuus vähemalt üks väga pikk töölähetus, tähendas ajakirjanikule pidevat kodust äraolekut. Nüüd tuleb ema ja abikaasa rollile pühenduda.
Suur hulk kadunud inimesi
Kolm aastat võiks seda saatesarja autori meelest julgesti jätkata. «See on uskumatu, milline hulk inimesi on üksteisele või teineteisele kaduma läinud,» rääkis Margit Kilumets.
30 minutit, mis ekraanile jõuab, on mikroskoopiline osa tööst, mida saatesarjaga seotud kuus inimest on teinud. «Kõik algab inimesega kohtumisest, veendumusest, kas lugu on tõene ja kas inimene suudab oma osa välja kanda; kas vaatajad hakkavad talle kaasa elama; kas selle taga ei ole telesse sattumise, päranduse saamise või naha üle kõrvade tõmbamise soovi või kättemaksu,» loetles Kilumets.
«Enne mootori käimapanekut tuleb suur hulk hoobasid üle kontrollida.»
Kui lugu on käivitatud, on kusagil keegi, keda otsida. «Kas see inimene tahab, et ta leitakse; millises tervislikus seisundis ta on; kas teda üldse huvitab kohtumine oma minevikuga — ehk on tal uus elu ja me keerame kõik pea peale?» esitas saate autor küsimusi.
On ette tulnud, et kõik on kontrollitud ja sujub, aga ähvardab siis praguneda, sest kumbki pool ei ole arvestanud tohutu psüühilise pingega, mis saatega kaasa tuleb. «Kui sa 30 aastat pole oma ema näinud ja pead temaga kohtuma kaamerate ees — see on telesaate tegemise tingimus, sest vastasel juhul asutaksin ma detektiivibüroo —, on see enamasti seotud suure traagikaga ning vahetult enne salvestust on osalejad vihased, solvunud ja tahavad koju sõita,» kirjeldas saatejuht tekkinud olukordi.
Tegelased tulevad koju kaasa
Enamasti ei lõpe inimsaatustest rääkivad lood autorile sellega, et saade on valmis ja vaatajate ette jõudnud. «On täiesti tavaline, et õhtul heliseb telefon ja keegi küsib: «Mis ma küll teen: isa pole kaks kuud telefonile vastanud?» Siis mõtlen, kas see tõesti on ikka veel minu probleem. Aga muidugi ma aitan neid,» selgitas Margit Kilumets.
«Pean õppima tööd, mis mulle koju kaasa tuleb, maha raputama. See on nagu lastega, kes tuleb hellalt tagumikust toetades uksest välja lükata, et nad õpiksid iseseisvat elu elama. Sa ei saa neil terve elu käpakestega ümbert kinni hoida, muidu see lõpeb katastroofiga,» on ta kindel. «Liiga palju liiga lähedasi inimsaatusi ühte ellu ei mahu.»
ARMASTUS
Ajakirjanik Margit Kilumetsa kolm armastust
• «Eesti Naine»
• «Sind otsides»
• «Vikerhommik»
Allikas: Margit Kilumets