Repliik: Vihakõne, kevade tervituseks

Marek Tiits Foto: Marko Saarm

Ma vihkan talve, vihkan kogu südamest. Jälestan pimedust, hallust ja jutti tulevaid päikesevabu nädalaid. Põlgan jääd, lund ja vahelduvpori – sellist, mis iga natukese aja takka vastikult nägu torkiva lumepihuga asendub. Hommikul akna eest kardinat tõstes silmitsen jõuetu raevuga uut lumekihti, mis on aia taga seisvale autole kitjaks kihiks tardunud. Vandesõnad mu suust kaiguvad üle unise väikeküla, kui järjekordse sulailma ajel olen sunnitud redeli välja otsima, et hoida väärikas eas talumaja katust lumetonnide tekitatava ohu eest.

Ma vihkan sind, talv, sa rõlge ärakäija ja jälletulija. Vihkan.

Aga. Nädala eest nägin kodutrepil seistes luike üle põllu lendamas. Miks ta nii vara siin on, ei tea. Samuti ei ole mul õrna aimugi, mida ta praegu sööb – veekogud on ju jääkaane all. Elevus, mis graatsilist lendelukat silmates mu kehasse puges, oli suur. Justkui oleks talve surmatunnistusele tempel löödud.