Valmierasse. Bussiga!

Aivar Kaljusaar Foto: Marko Saarm

VAAT ET KORD NÄDALAS jookseb ajakirjandusest läbi, et suur osa eestlasi viib oma raha Lätti. Kui algul oli juttu, et käiakse alkoholi järel, siis nüüdseks on jõutud tõdemuseni, et sealt tuuakse ka kõiksugu muud vajalikku kraami.

Tegelikult pole siin päikse all midagi uut. Mulle meenub, kuidas oli vanasti. Vähemalt meil.

Teadupärast olid seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad defitsiidi ajajärk. Mismoodi me toona toimisime?

Elasin suhteliselt Läti piiri lähedal. Lähimasse Läti linna Ruhja oli mõni kilomeeter vähem kui Viljandisse ja sinna käis buss kaks korda päevas. Nii sai Ruhja sõites löödud kaks kärbest ühe hoobiga: sai käia linnas ja osta poest kaupa, mida Eestis polnud. Ning muidugi oli seal kõik teistmoodi, mis sest, et olime üks suur Nõukogude Liit.

Tuleb tunnistada, et kaubavalik oli Ruhjas päris hea. Nii ei teadnud ma kuni passi saamiseni sellisest linnast nagu Viljandi suurt midagi. Kõik «kaubanduslikud vajadused» said Lätis käies rahuldatud. Tõime sealt toidukraami, riideid ja remondiks tarvilikku.

Mäletan ka oma esimest suures linnas käiku. Kui te arvate, et see linn oli Tallinn, siis eksite. Meil oli kodust Tallinna ja Riiga ühepalju kilomeetreid. Ka buss läks mõlema riigi pealinna viieminutilise vahega ja hommikul vara. Nii sain mina oma suurlinnaristsed Riias.

Mäletan, et hilisemal ajal, kui juba Viljandis elasin, oli Lätiga veel parem ühendus. Buss sõitis Ruhja ja laupäeviti ka Valmierasse. Ning peab tõdema, et sõitjaid jätkus.

Niisiis: lõunaeestlased on kogu aeg oma raha naabritele viinud. Vahepeal jäi see lihtsalt vaiksemaks ja nüüd on tänu riigi poliitikale taas päevakorrale tõusnud.

Jätame alkoholipoliitika korraks kõrvale ja mõtleme, miks käiakse Viljandimaalt Valmieras. Rõiva- ja jalatsivalik on seal tunduvalt suuremad. Jah, muidugi on ka Tartus suur valik, aga Lätist saab suurema tõenäosusega midagi sellist, mida kolleegil ei ole. Ja mis parata, ka hinnad on seal soodsamad.

Lätlased oskavad väga hästi allahindlusi teha. Kui meil on poes kiri, et kaup on kuni 50 protsenti alla hinnatud, siis enamasti näeb nii suurt allahindlust odavamate asjade puhul. Lätis on teistmoodi. Sain selles just hiljuti taas ise veenduda. Muidugi ei jätnud ma võimalust kasutamata.

Võin öelda, et lisaks kaubandusele pakub Valmiera mitmekesist meelelahutust.

KÕIGE EELÖELDU tõttu tekib mul küsimus: kas Läti naabritega ei võiks ka nüüd luua ühe korraliku bussiühenduse? Seda enam, et Valmiera on Viljandi sõpruslinn.

Ma usun, et see on võimalik. Kindlasti mitte nii tihti kui 30 aastat tagasi, aga kord nädalavahetusel, näiteks laupäeval, võiks buss ikka sõita. Peatused võiksid olla Karksi-Nuias ja Ruhjas. Hommikul sinna ja enne õhtut tagasi. Tõsi on see, et palju kaupa bussiga ei too, aga ega ma mõelnudki alkoholiretkel käimist.

Viljandile lähimad kohad, kust praegu bussiga nii Riiga kui mujale laia maailma saab, on Tartu ja Pärnu. Ei saa ütelda, et sõitjaid ei jaguks. See annab usku, et kord nädalas jätkuks ka Viljandist minejaid.

(Loe bussifirmade juhtide arvamusi leheküljelt ...)