Repliik. Pääsu pole

Rannar Raba Foto: Marko Saarm

Eilses Sakalas ilmus lühiülevaate, kui palju kavatsevad Viljandimaa omavalitsused tänavu raha laenata ja millise tasemeni hakkab küündima nende üldine laenukoormus. Ilmnes, et suurem osa siinsetest valdadest ja linnadest on neile lubatud laenupoti ääreni või peaaegu ääreni täis laenanud.

See on kõnekas tõsiasi, kui arvestada, et Eesti riik ise pole juba pikemat aega avalike objektide arendamiseks raha laenamist soosinud. Selles vaates näikse meie omavalitsused sarnanevat pigem eraisikutega, kellest enamikul on turjal eluasemelaen, autoliising või vähemalt mõni väiksemat sorti tarbimislaen.

Imestada pole siin midagi. Kui riik võib endale lubada maailmavaatelist rahandus- ja fiskaalpoliitikat, siis rohujuure tasemel lajatavad praktilised eluvajadused märksa jõulisemalt ning sunnivad sageli elama ka tuleviku arvelt. Kui maja on just praegu vaja, aga pangakontol haigutab tühjus, pole laenuvõtmisest pääsu – elama ju peab.