LEMBIT PETERSON: mis saab olla huvitavam kui armastusega tõde otsida?

Lembit Peterson

FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Ugala renoveeritud teatrimaja avatakse pidulikult 18. märtsil. Siis jõuab publiku ette ka Hispaania näitekirjaniku Pedro Calderón de la Barca mõõga ja mantli komöödia «Nähtamatu daam», mille lavastab Lembit Peterson.

Laura Peterson (paremal) ja Laura Kalle peatselt esietenduvas «Nähtamatus daamis».

FOTO: Gabriela Liivamägi

Lembit Peterson, on tore, et lavastate taas korra Viljandis. Mis tundega te oma kunagisse noorpõlve tööpaika tulite?

Väga hea tundega. Mälestusi on palju. Viljandi on muutunud. Ugala teater on muutunud. Kultuurikoolist on saanud akadeemia. Linnas on tunda hoopis teist vaimset atmosfääri. Kõik on kuidagi avatud ja rõõmsam.

Olete läinud sajandi lõpukümnenditel töötanud Ugalas lavastaja ja tollases kultuurikolledžis teatrikateedri juhatajana. Millised mälestused ja kogemused te Viljandist Tallinna naastes kaasa võtsite?

Mälestusi on hulganisti. Need olid väga otsingulised, isegi tormakalt pingestatud aastad. Palju lootusi oli seoses Ugalaga. Siin oli hea töötada, nii vanemate ja nooremate kui külalisnäitlejatega. Vanas Ugalas lavastasin Büchneri «Woyzecki» ja lavakunstikateedri üheksanda lennu diplomitööna Molière’i «Don Juani». Uues Ugalas tegin samuti kaks lavastust: Anouilh’ «Antigone» lavakunstikateedri kümnenda lennu diplomitööna ja Albee «Kõik aias». Jaan Toominga juhtimisel oli Ugala näitlejaskond ja kogu teater mõnda aega eriliselt, lausa tormiliselt laetud. See oli huvitavate vaimsete ja teatrialaste otsingute, samuti teatud vabadusvõitluse aeg.

Päriselt viljandlaseks saada tookord siiski ei õnnestunud. Ühel hetkel sai Ugala-periood minu jaoks otsa. Kahe linna vahet sõitmine oli kaunis väsitav, tekkinud intensiivsus käis mulle üle jõu, jäi kohati arusaamatuks, tekitas võõristust, võib-olla mingit hirmugi. Kodulinna igatsus oli tugev.

Ugalas töötades jälgisin kultuurikooli tööd. See oli tol ajal nagu väike saar, mis hoidis ülal eesti kultuuri ja vaimsust, mis minule oli lähedane ja armas. Isegi püha. Selle kooli ja ka Ugala teatriga oli paljude aastate vältel seotud Karl Ader, keda pean oma parimaks õpetajaks. Nüüd, tagantjärele mõeldes tegi armastus Kaarupi ja tema õpetuse vastu mulle Viljandi ja siinsed kultuurikolded kuidagi lähedasteks. Hiljem, kui sain kutse tööle tulla loodud kultuurikolledžisse, olid selle atmosfäär ja osa inimesi juba tuttavad. Tulin tunniandjana, jäin aga paariks aastaks ja kateedri juhatajana.

See oli väga loominguline ja huvitav aeg, langes Eesti taasiseseisvumise perioodi. Kolledži esimese lennuga oli kontakt väga hea. Seniajani on see üks mu lemmikkursusi, kellega on õnnestunud teatrikoolituse vallas koos areneda. Gaute Kivistik, Margo Mitt, Kerli Hendrikson, Jaana Vaga, Heido Sinivee, Ivi Lillepuu, kui nimetada ainult mõnda esimesena pähe tulnud nime. Paljud neist andsid tuge ka Theatrumi loomiseks. Samuti teise lennu inimesed, nende seas Taago Tubin.

Selles koolis oli palju andekaid, teotahtelisi noori. Samuti jäid head mälestused koostööst teiste pedagoogidega. Elle Are suutis vaimustada ja sütitada tervet kooli oma erilise kõrgendatud, tulise emotsionaalsusega. Minu meelest oli ta otsekui kooli hing, selle südametunnistus.

Viljandis saadud võimalused teha teatritööd keskendunult ja pühendunult kandsid head vilja minu edasistes vaimsetes ja teatrialastes otsingutes. Tagantjärele tundub, et see väike ja kaunis linn on väga soodne keskkond loominguliseks keskendumiseks. Teatav loominguline rõõmus energia, mis minu tollaseid tegemisi saatis, on mälestustes alles ja üks alateadlikke tõmbejõude, mis mind Viljandisse tagasi tõi. Aga Mulgimaalt pärit esivanemate tõmme ilmselt ka, jah.

Teie asutatud Theatrum on väiketeater, mis paistab silma uuenduslikkuse ja vaimsusega. Seejuures võib uuenduslikkus olla ka unustatud ammune. Olete ise öelnud, et kunst on huvitav vaid sedavõrd, kuivõrd see avab tunnetuses midagi uut. Või tabab seda, mis on alati uus. Mis on alati uus? Kas seda saab sõnadega seletada?

Keegi on öelnud, et see, kes tahab tänapäevaga abielluda, jääb ruttu leseks.

Mulle meeldib otsida klassikalises dramaturgias seda, mis inimeses on muutumatut, mis jääb temasse ajast aega. Mind huvitab inimloomuse saladus. Sellega tegelemine ja sedakaudu uute avastuste tegemine on põnev.

Mis saab olla huvitavam kui armastusega tõde otsida? Kui palju takistusi tuleb sellel teel ületada – nii sisemisi kui väliseid! Selles otsingus tuleb olla pidevalt, muidu toimub tardumine. Iga meile kingitud päev on uus ja selles peab olema kokkupuude, ma ütleksin, meie elu magistraalse teemaga, suure eesmärgiga, millele alluvad kõik väiksemad.

Olete katoliiklane. Kuidas kulges teie tee usuni? Kas olete pärit usklikust perekonnast, oli teil suunaja või on see isikliku sisemise tee otsingu tulemus?

Raske on mõõta, kui usklik on mõni inimene või perekond. Mina ei ole niisugusest usklikust perekonnast, kus usku oleks praktiseeritud kiriklikult.

Tee usuni on kõigil väga isiklik. Lühivastuses on seda raske seletada. Usk on and, mida võib paluda endale ja teistele. Enne, kui meie Jumalat otsima hakkame, otsib tema meid.

Olete öelnud, et vaimse elu praktika annab jõudu igapäevamurede ja iseendaga toimetulekuks. Ilmselt peab inimene jõudma religioosses kogemuses teatud tasemele (või siis sügavusse, kuidas võtta), et palvest tõepoolest jõudu ammutada. Kas igaüks seda üldse suudab?

Suudab, kui palve on siiras. See on jällegi teema, mis vajaks pikemat lahtiseletamist.

Saan aru nii, et palve on oma olemuselt dialoog ja eeldab ka kuulamist. Mida Jumal meile öelda tahab. See toimub südame vaikuses. Kuid selle vaikuseni jõuda polegi alati nii lihtne. Ometi on Ta meile ligiolev ning kohal ka suurte hingeliste segaduste ja tormide ajal. Ta kõneleb meile oma sõnas – evangeeliumis – kiriku liturgia ja pühade sakramentide, jutluste ja koguduseelu, aga ka mõtiskelude, elusündmuste ja inimeste kaudu. Igati. Kui tahame ennast Temale avada. Usalduda. Et kuulama õppida ja kuulata. Ja siis Teda järgida. Nagu öeldakse: katse ja eksituse meetodil.

Kas oskate ette kujutada, milline inimene, milline pereisa, milline lavastaja te oleksite, kui teil poleks sidet Jumalaga?

Ei oska, see oleks lihtsalt mõttemäng. Ma usun, et igal inimesel on oma side Jumalaga, kõik hea tuleb Temalt. Teeme head, kui meil õnnestub Temaga koos tegutseda.

Praegu olete täiskoormusega Theatrumi juht, lisaks olete Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja ning nüüd toote Viljandis lavale mahuka värssdraama, Calderón de la Barca «Nähtamatu daami». See on väga pingeline aeg. Kuidas te jõuate? Kas jõudu annab ka see, et saate siin olla lähedaste, tütar Laura pere keskel?

Jah, kindlasti annab see jõudu. Ma ei teagi, et elus oleks nii pingelist aega olnud, vähemalt on see üks pingelisemaid. Jõudu saame üksteist armastavalt aidates. Jõu võtavad jagelemine ja halva soovimine. See on aabitsatõde. Mul on palju häid abilisi, nii Theatrumis, lavakoolis kui ka siin, Viljandis.

Lavakoolis töötan praegu poole koormusega. Pakkumine tuli mulle ootamatult. Pärast pikka kaalumist andsin nõusoleku sinna minna tingimusel, et saan kõik varem lubatu teoks teha – aasta tegemised olid juba planeeritud.

Nii et esimene aasta lavakoolis on olnud sealse olukorraga tutvumise ja sisseelamise aeg kõikide teiste tööde kõrvalt. Mõtlesin kutsele vastates, et ehk suudan ma Eesti teatrihariduse vallas veel midagi kasulikku teha.

Miks valisite just Calderóni, XVII sajandi hispaanlase? Lugedes ei tundu ta nii haarav kui näiteks Shakespeare oma kirglike intriigide ja mustade saladustega. Tõsi küll, õpetlik (kristlik) alltekst on Calderónil tajutav.

Calderón kujunes minu lemmikuks möödunud aasta kevadel Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassi lõpuetendust tehes. See etendus sündis tema teise komöödia «Armastusega ei tehta nalja» põhjal. Mõlemad komöödiad on ilmunud August Sanga tõlkes ja tõlgenduses. Tõlget on kohendanud Jüri Talvet, etenduse jaoks täpsustusi teinud ja mõned kohad originaalilähedasemalt tõlkinud Laura Kalle.

Minu jaoks on Calderón kuidagi helgem kui Shakespeare. Rohkem tasakaalustatud. Võib ju teatud hetkel olla ka väsinud kirglikest intriigidest ja mustadest saladustest... Calderóni (nooremapoolsete) tegelaste taustas on siiras igatsus tõese, igavikku ulatuva armastuse järele, kehtiva ja usaldusliku sõpruse järele. See peegeldab meie igatsusi ja püüdlusi, mis tihti ei leia arusaamist ja väljendust ega täitu.

Hämmastav: ligi 350 aastat hiljem on need tegelased meile mõistetavad ja lähedased. Calderóni komöödiate dialoogid on elegantsed ja vaimukad, tegevustik hoogne ja palju mänguvõimalusi pakkuv, näivuse ja tõesuse suhted on väga huvitavalt esitatud. Neis on palju head huumorit, peidetud traagikat ja hispaanialikku müstikat – nii ehtsat kui kujuteldavat.

Kas elu on või ainult näib olevat unenägu? Jätkuks ainult aega ja annet, oskusi ja kannatlikkust kõige näitemängus sisalduva esiletoomiseks.

Viljandis on lavastamas käinud nii mõnigi lavakunstikooli juhataja ja olen ikka pärinud, mida arvavad nemad kahest teatrikoolist – üks Tallinnas ja teine Viljandis. Mida teie sellest arvate? Olete olnud veel kolmandagi, humanitaarinstituudi teatrikateedri juhataja. Nüüd see enam ei tegutse.

Eesti humanitaarinstituudi teatriõpe kestis ligi 15 aastat, selle tegevus kasvas kuidagi omapäraselt välja ka Viljandi kultuurikolledži tegevusest inspireerituna või vähemalt tekkis sellega paralleelselt ning lõppes humanitaarinstituudi minekuga Tallinna ülikooli koosseisu. Olid keerulised ja segased üleminekuajad ning teatrikooli pidamiseks vajalikud ainelised võimalused, eelkõige ruumid, puudusid. See pingestas mõistagi ka inimestevahelisi suhteid ja üksteisemõistmist. Aga need 15 aastat olid loominguliselt väga viljakad ja paljud humanitaarinstituudi teatriõppe lõpetajad on meie teatri- ja kultuuripildis olulised. Nagu öeldakse, tegijad. Loodetavasti ka nägijad.

Praegused kaks teatrikooli on tekkinud ajalooliste olude ja nende muutumise tulemusena. Sel on oma inimlikud ja loomingulised, aga ka ideoloogilised ja poliitilised põhjused. See vääriks pikemat analüüsi, mis võiks olla lausa põnevusega loetav uurimistöö.

Eestimaal kahte teineteist dubleerivat teatrikooli ülal pidada on suur luksus. Lisandub küsimus, kus kõik lõpetajad tööd saavad, oma õpitud oskusi rakendama hakkavad.

Ma arvan, et tuleks kokku kutsuda tarkadest, ametialal asjatundlikest inimestest koosnev nõukoda, kes teatrihariduse maastikul toimuva üle vaataks. Annan endale aru, et see on mitmeti raske ülesanne: kes kutsub ja keda kutsutakse nõukotta, kes juhib selle tegevust? Arvamused lähevad ilmselt lahku juba selles, mis on hea haridus ja kuidas luua selline keskkond, et noor saaks üldse kujuneda haritud teatriinimeseks. Mis on see, mis kujundab meie isiksust, aitab meil kujuneda heade kutseoskustega näitlejaks, lavastajaks, dramaturgiks?

Ükski kool ei suuda anda lõplikku garantiid, et selle lõpetanu on parem ja andekam, sisukam ja meisterlikum näitleja kui mõnes teatristuudios õppinu või hoopis teatrihariduseta teatriteed alustanu. Loeb minu arvates see, milliseks on kujunenud ühe või teise kooli loominguline atmosfäär, milline on õpetajate vaimne telg ja suur eesmärk ning kuidas nad seda oma õpilastega jagada saavad.

Arvan, et koolis asetleidvad kursused on paratamatult meistrikesksed – meistrid vastutavad üldõppe eest ning saavad enda ümber koondada ühe eesmärgi poole vaatavaid ja liikuvaid inimesi. Siin peab kõrgkooli struktuur paindlikumaks muutuma. Ühes koolis peab tegutsema mitu õpikoda, see on paratamatus.

Muidugi on võimalik ka see, et teatrihariduseks määratud riiklikud vahendid jagatakse eri stuudiote vahel, mis tegutsevad teatrite juures, kes saavad õpilasi vajaduse korral kaasata oma etendustesse. Võib-olla oleks see isegi kõige ausam tee.

Valmistada ette universaalset näitlejat kõikide teatrisuundade jaoks on ilmselt samuti võimalik, aga siis tekib küsimus vaimsest ja erialasest baasist ning hilisemast ümberõppevajadusest konkreetse teatri juures.

Teatrimaailm on rikas ja eripalgeline ning see on hea. Igaüks nõuab oma loomingulist vabadust. Aga mulle tundub, et tõetera on selles, et minu vabadus lõpeb seal, kus algab teise oma. Teistele sisse sõites vangistame iseendid. Kui tahame vabaks jääda, peame seda silmas pidama.

Et vaba olla, peab loomulikult teadma, mille või kelle vahel valik toimub. Muidu pole ju vabadust.

Kui vabadus meile üldse midagi tähendab, siis saame peagi aru, et see on meile antud armastuse pärast.

ISIK

Lembit Peterson on lõpetanud 1971. aastal Tallinna 20. keskkooli ning 1976. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi näitleja ja lavastajana.

Aastatel 1976–1979 Eesti NSV riikliku noorsooteatri lavastaja ja näitleja

Aastatel 1979–1982 Ugala lavastaja

Aastatel 1982–1986 Tallinna riikliku konservatooriumi vanemõppejõud

Aastatel 1985–1988 Eesti NSV riikliku noorsooteatri lavastaja

Aastatel 1988–1990 Draamateatri lavastaja

Aastatel 1990–1992 Viljandi kultuurikolledži teatrikateedri juhataja

Aastatel 1992–2003 Eesti humanitaarinstituudi teatri õppetooli juhataja

1995. aastast Theatrumi kunstiline juht

2003. aastast Vanalinna hariduskolleegiumi teatriprogrammi juht

2016. aastast teatri- ja muusikaakadeemia lavakunstikooli juhataja

Võitnud korduvalt Eesti teatriliidu aastaauhindu nii lavastaja kui näitlejana. Praegu kandideerib parima meespeaosalise tiitlile rolli eest Theatrumi lavastuses «Isa».

Allikad: Vikipeedia, Sakala

Pille-Riin Purje / Mihkel Maripuu / Postimees

ARVAMUS

PILLE-RIIN PURJE, teatrivaatleja

Lembit Peterson on üks sõna- ja mõttetäpsemaid lavastajaid Eesti teatris. Tema repertuaarivalik on alati sisuline, ta töötab vääristekstidega. Lisaks Calderónile võib nimetada Molière’i. Peterson on üks väheseid, kes on suutnud tabada selle autori kerguse vaimu, õhulist huumorit ja peent satiiri, rääkimata näitlejate värsivaldamisest.

Peterson on vaimne ja mänguline ühtaegu, võrratu huumorimeelega. Ma ei arva, et ta on elitaarne lavastaja. Küllap Theatrumil on kujunenud oma vaatajaskond, aga mõelgem «Tartuffe’i» publikumenule Draamateatri suurel laval!

Lisaks sellele, et Lembit Peterson on üks meie teatri tipplavastajaid, on ta ka suurepärane näitleja, keda sooviks palju rohkem laval näha.

Tagasi üles