Mõnes mõttes on talv rahulik aeg, sest kõiksugu tobedad putukad on ilusti standby peal. Praegu me endale sellest veel aru ei anna ja ohime suveigatsuses nii, et vuntsiotsad kõrvu kõditavad, aga kui istume lõpuks kaunil jaaniõhtul pärast sõnajala otsimist tujutult lõkke ääres, endal hargivahe sääsetorgetest paistes, räägime hoopis teist juttu.
Tellijale
Sööme sõnu: Kärss kärnas ja maa külmunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ja siis muidugi need kärbsed. Tallavad oma räpaste jalgadega meie toidu otsas ega lase öösel varvastel tšaardašit lüües ausal inimesel sõba silmale lasta. Vastik, vastik, vastik! Ja see ilge pirin, mida nad esile kutsuvad. Ikka pirr ja pirr nagu nõukaaegne helisüsteem.