Kevad ajab kargu alla

Kevadel on mitu nägu. Kui looduses on märgusõnaks tärkav rohelus, siis linnas loovad värve inimesed oma lugudega. Foto: Foto Marko Saarm, töötlus Üllar Priks

​Seda, kuidas talv uuele elule looduses ruumi teeb, teab vahest igaüks: räästad tilguvad, pungad paisuvad, linnud laulavad ja metsloomad viskavad hundiratast. Kas oskate aga aimata kevade esimesi silmapilgutusi urbanistlikus keskkonnas?

Sõidab Elmet ettevaatlikult mööda sopaseid linnatänavaid. Ega kihutada saagi, muidu on jalgsi liiklejatel palitutaskud pori täis ning pärast käi piima- ja saialettide vahel ringi, häbinägu peas, ja hoia pöialt, et ohvril su sihverplaat meelde ei jäänud. 

Laseb siis lahke sohver ülekäigurajal rahval teepeenraid vahetada ning vajutab korra gaasi, et enne suurt saginat poest sardellid ja õhtuse pilsneri kindla peale kätte saaks. Järsku käib jõle kolakas, mis annab tema ninakarvadele ootamatu võimaluse teha lähemat tutvust masina esiklaasiga. Tagapingil nutitelefoni näppiv lapselaps Maria ei tee teist nägugi.