Käbisid on kännu ümber vähevõitu

Andres Anvelt Foto: Peeter Langovits / Postimees

EELMISEL AASTAL kutsuti mind osa võtma noorteseire aastaraamatu «Noortemonitor 2009» esitlusest ja sellele järgnevast ümarlauast.

Kogumik on ilmunud haridus- ja teadusministeeriumi algatatud programmis «Noorsootöö kvaliteedi arendamine», mida kaasrahastab Euroopa sotsiaalfond. See on mahukas ega paku — nagu statistikast läbiimbunud kirjutised ikka — just kerget lugemist.

Sellegipoolest võtsin nimetatud mahukat kogumikku studeerida. Aega kulus üksjagu, kuid see-eest tekkis võimalus järeldusi teha.

Kõigepealt tuleb tõdeda, et numbrid, graafikud ja tabelid, ka monitori alapeatükis «Noorte kuritegevusest», avanevad ainult siis, kui neisse sukeldutakse konkreetse otsingusooviga. Isegi valdkonna spetsialist peab otsima endale fookuse, kust edasi minna.

PELGALT STATISTILINE teadmine, et noorte kuritegevus ei ole aastatel 2007—2009 kuigi palju muutunud, võiks olla isegi positiivne, kui jätta arvestamata, et kuiva numbri taga on ikkagi ligi kümme tuhat noort inimest, kes saavad endale ja oma eluloole igaveseks kaasa kuritegevustempli.

Ent tõesti: seadus kaitseb nii halvale teele asunud alaealist kui noort kurjategijat. Ühiskond pakub neile mitmekülgseid rehabilitatsiooniteenuseid, kustutab nime karistusregistrist, kuid kas see aitab, kui libastunuga käib aastaid kaasas teatud mentaliteet, varjatud käitumismuster või tutvusringkonna kõõrdpilk. Need on kummatigi emotsioonid, mida trükise lugemine ei tohiks otseselt kaasa tuua.

Kui jätame kõrvale kuritegevuse üldstatistika ja heidame pilgu sellele, mida meie seiklejatest noored trendikateks pahategudeks peavad, saame järjekordse avastuse osaliseks. Või kas võibki seda nimetada avastuseks, kui seesama protsess kulgeb paralleelselt ka täiskasvanute maailmas? Pigem on tegu tõdemusega.

Aastatel 2007—2009 on noorte hulgas muutunud populaarseks uued ja aina moodsamad kuriteoliigid, nagu kelmused, võõra vara kasutamine ja narkokuriteod, mille kaudu on võimalik kiiresti ellu viia oma Ameerika unistus. See on suur muutus, võrreldes tavapäraste näppamiste, kakluste ja teiste poisikesetempudega.

TEISALT POLE selles midagi imelikku: praeguse sajandi esimesel kümnendil teenis sama jumalat ka vanem põlvkond. Erinevalt oma eelkäijatest pole noored paraku vägivaldsust ja agressiivsust tagaplaanile surunud. Kui üldine vägivallakuritegude arv on Eestis viimasel kümnendil aasta-aastalt vähenenud, siis noorte hulgas püsib nimetatud tendents muutumatuna.

Kas osutab see asjaolule, et vanemad kurjategijad ei taha enam tühja-tähja pärast omavahel tülitseda, sest raha saab teenida rohkem kriminaalse mõistuse kui muskliga — ei tea. Noored võitlevad oma koha eest ikka jõukonkurentsi hierarhiast lähtudes, aga see teema nõuab juba pikemat uurimist ja arutelu.

PÖÖRDUDES TAGASI «Noortemonitor 2009» juurde, tasub mõelda ka raamatu inimlikule taustale. Iga numbri taga on kellegi saatus, iga noore kurjategija kõrval kellegi heakskiitev noogutus või lausa õhutus.

Arvud näitavad pigem seda, kui suur osa noori eirab rahumeelse kooseksisteerimise nimel kokkulepitud reegleid ega hooli sellest, et tema mõtlematu teo taga on alati kellegi kannatused, vahest isegi elu.

Sealhulgas tema enda oma.

Et seda kõike paremini mõista, tasub võtta lahti esmapilgul pelgalt statistilise trükise «Noortemonitor 2009» esimene peatükk, «Demograafiline ülevaade. Noorte arv ja koosseis». Sellest selgub, et elusid, mida arvestada, väga palju ei olegi.

Noorteseire aastaraamatuga «Noortemonitor 2009» on võimalik tutvuda kodulehel http://www.noorteseire.ee/et/aastaraamat/noorteseire-aastaraamat-2009-noortemonitor.