Eesti ühiskond pärast riigikogu valimisi

Eugen Veges

FOTO: Erakogu

TUNNEN KAASA neile, kes peavad kummardama Eestis kehtivaid väärtushinnanguid. Paljudel vist puudub ettekujutus demokraatlikust ühiskonnast ja seetõttu ei oska nad paremat ihaldada.

Valimiseelne elu on Eestis eriline. Arvatavasti kandideerisin seetõttu omal käel. Ma ei teinud eriti palju, et valituks osutuda: olin küll valmis pühenduma innukamalt elukeskkonna parandamisele, kuid elasin argielu. Tasusin kautsjoni 556.04 eurot, kuid udujutul põhinevat reklaamimist pidasin ebaeetiliseks. Nüüd on see möödanik, oleme stagnatsioonis tagasi.

Mu teine kodumaa on USA. Naudin siinset elukeskkonda, ehkki statistiliste andmete järgi peaks mul Eestis parem olema. Kodanikuühiskond on mõnus. Emapalka ega lapsetoetusi USA-s ei maksta, kuid sellegipoolest on lapsevanemad õnnelikud. Raskustesse sattumise korral pole vaja karta terrorit. Tervisekindlustuseta inimesi ei jäeta teenindamata.

MINAGI POLE seda jõudnud veel soetada, kuid arstiabist pole keeldutud. Olgu öeldud, et tervisekindlustus on kodumaal pakutavast märksa odavam. New Yorgi osariigis tuleb selle eest tasuda 3–8 protsenti palgast (pensionäridele ja kindlustamata erakorralise abi vajajatele on see tasuta). Eestis kulub selleks 13 protsenti. Kvaliteedi poolest ei ole teenused võrreldavad: personal pole siin ülbe, ravijärjekord puudub ja tulemus on märgatav.

Politseipatrull tervitab, pakub abi ega ole huvitatud rahakoti tühjendamisest. Tennise- ja korvpalliväljakute eest pole vaja tasuda, ollakse tänulik, kui seal käin. Valimisõigust mul küll ei ole, kuid valituid huvitab minu arvamus. Suurest tööpuudusest hoolimata pole tööpakkumistest puudus.

VÄÄRTUSHINNANGUD on nimetatud kahes ühiskonnas täiesti erinevad. Kui Eestis peetakse mind vanaks, siis USA-s olen kogemustega. Eestis pean aktsepteerima valitute seisukohti, USA-s tuntakse huvi minu omade vastu.

Eestis valitsevat kodanikke alavääristavat elukeskkonda tuleks muuta. Võiksime olla selles mõttes ühtsemad, selle asemel et kulutada ühiskonna vahendeid vastandumisele ja omaenda ambitsioonide teostamisele. Isegi valimissüsteem on selle vankri ette rakendatud: kosjas küll käiakse, kuid sedagi mõrsja raha eest.

Ühiskonnaliikmete usaldus erakondade vastu on alla 30 protsendi, aga ikkagi said nood sajaprotsendilise valimisvõidu. Midagi on väga valesti. Nii võivadki varsti kodumaale jääda üksnes ambitsioonikad poliitikud, riigile tünga tegevad välisinvestorid ja vanurid. Kas me sellist Eestist tahame, on juba iseküsimus.

Tagasi üles
Back