Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/09/29/4540991t1h974e.jpg)
/nginx/o/2017/03/06/6415907t1h0a3a.jpg)
(Kirjutis on ajendatud Meelis Tamme 2. märtsi Sakalas ilmunud arvamusartiklist «Valimisliitude poolt».)
VABAKONNA TAHE toetada Eesti edenemist on inspireeriv, olgu selle väljenduseks siis «Teeme ära!» koristustalgud, arvamusfestival, rahvakogu, vabatahtlikud päästjad või muu säärane. Tean paljusid vabakonna inimesi. Müts maha nende pühendumuse, silmaringi, süvenemise ja hoolimise ees!
Kahjuks ei tunne ma kodanikuaktivist Meelis Tammet. Kahjuks seepärast, et tahaksin talle silma vaadata. Tahaksin näha, kes on nii tark, et teab, kuidas saadikud käivad riigikogus ainult aega surnuks löömas.
MINA EI OLE üheski ametis aega surnuks löönud. Ei enne põllumajandusettevõtluses töötades ega nüüd riigikogu majanduskomisjonis ja samal ajal kodukoha probleemidega tegeldes.
See kõik ei vaja mingeid üliinimlikke võimeid, nagu Meelis Tamme kahtlustab, vaid sihikindlust ja aja täpset planeerimist. Ja kui tema arvab, et «tavaliselt saavad mitme kohustusega hakkama need, kelle eest suurem osa tööst lõppkokkuvõttes ära tehakse», siis ei tea ta elust ega poliitikast küll mitte midagi. Tegelikult on ikka nii, et mitme kohustusega saavad hakkama need, kes tahavad ja suudavad seda kõike ise teha. Need, kes teiste turjal liugu lasevad, libisevad kiiresti pildilt välja.
Kui ma aga loen, kuidas kodanikuaktivist Tamme vastandab erakondi, kes ei tea kohalikest asjadest midagi, ja valimisliite, kes teavad täpselt, kuidas kohalikku elu edendada, siis tundub, et autor kas on gümnaasiumis kodanikuõpetuse tunnid vahele jätnud või ajab teadlikku valejuttu. Lisan siia juurde lause, mida Meelis Tamme oma artiklis kasutas: «Kui ma nüüd liiga tegin, siis palun vabandust, kuid seni pole suudetud piisaval määral tõestada ka vastupidist.»
PARLAMENDI- JA erakonnakolleeg Helmen Kütt meenutas hiljaaegu Postimehes, et ega erakonnad ole saatanast. Tõepoolest, erakondade liikmeskond ongi ju kohalike inimeste ja nende mõtete kogum, mis seob ühte kohalike inimeste mured ja lootused. Kohalikel valimistel ei suuda õnnestuda ükski proovireisija, kes end korraks Tallinnast sõbra juurde Türile või Olustverre sisse kirjutab. Ole sa kui kõrge poliitik tahes, kohalikel valimistel saad edukas olla vaid siis, kui kohalikud inimesed sinusse usuvad.
Ja lõpetuseks kahest toolist. Mulle on see arusaadav, kui riigikogu liige hoiab oma kodukohaga tihedat sidet ka seeläbi, et on tegev sealses volikogus, kui tal on selleks jaksu. Nii jõuavad kohalikud mõtted otse Toompeale ja selgitused keskvõimu otsustamisest (või ka otsustamatusest) kiiresti kohapeale, kus sügisest hakkavad elu juhtima suured ja loodetavasti konkurentsivõimelised omavalitsused.
Selline ühine mõtteruum ongi Eestis – kui nüüd president Kaljulaidilt sõnu laenata – nagu minakildudest põimitud punutis.