Kalju Komissarov: jätkan õpetajana nii kaua, kuni püsti seisan

Sakala avaldab uuesti viimase suure intervjuu ja video Kalju Komissaroviga. Selle tegi Margus Haav tema 70. sünnipäeval. Esimest korda ilmus see 7. märtsil 2016.

Kohe Kalju Komissarovi koduaia taga kohiseb männimets. Autost väljudes tundub, et midagi on teistmoodi. Esimese hooga ei saa aru, mis nimelt. Siis jõuab kohale. Maja ümber häälitsevad linnud. Ja neid on palju! Lindude toitmiseks kulub talve jooksul kümneid kilosid seemneid.

Kalju Komissarov saab täna 70. Teenekas näitleja, teatri- ja filmilavastaja ning pedagoog istub elutuppa kamina kõrvale ja on valmis küsimustele vastama. Ta on rõõmus ja rahulik, räägib õhinal lindudest ja sellest, et aias on lume all kevadet ootamast 1500 tulbisibulat. Kaminas praksuvad puud ja isegi läbi suletud akende on tuppa kuulda linnulaulu.

Kalju Komissarov, te elate väga ilusas kohas.

Viljandi kultuuriakadeemia kõrval asuva valgusfoori juurest on minu majani täpselt kaheksa kilomeetrit. Kunagi arvasin, et hakkan seda vahet jalgrattaga käima – selline täiesti normaalne distants. Aga elus on teisiti läinud. Suurt jalgrattasõitjat minust enam ei ole. Autosõiduga saan hakkama küll. (Paus.)

Ausalt öeldes on linnas viibides – ja ma räägin siin praegu Viljandist – nii, et ma mõtlen seal kogu aeg, kuidas sivem jälle koju saada. Ja kui mul on vaja Tallinna minna, tunnen juba kolm-neli päeva enne seda ebameeldivat rahutust ning üritan välja mõelda põhjust, et öelda ei-ei, ma ikka ei saa tulla.

Ometi olete ju põline linnamees.

Olengi. Mul oli aga ses mõttes maru õnnelik lapsepõlv, et olime 13 aastat suvilas. Kõrge männimets, valgust täis ja mere kaldal... 25. mail lõppes tol ajal kool, päev hiljem olime juba Rannamõisas suveelamises. Tihti võis siis puudel veel lundki leida. Rääkimata sellest, et kõrge pankkallas oli jääs peaaegu jaanipäevani välja. Looduses olemise vajadus on lapsepõlvest. 

Kuule, ma toon sulle korraliku tooli, see on mul ahjukütmiseks! (Käib ära ja naaseb tõhusa taburetiga.)

Arva ära, kes selle tegi? Kui mu vanemal tütrekesel algkool ära lõppes, siis algas tööõpetus. Ta keeldus kategooriliselt tikkimisest, heegeldamisest ja kudumisest. See taburet ongi tema tehtud! Muide, selle jaoks kutsuti eraldi õppenõukogu kokku, sest sellist hullu plikat polnud koolis varem olnud. Aga ta sai oma tahtmise ja hakkaski ainsa tüdrukuna koolis poiste tööõpetuse tundides käima. 

Ma ise mõtlesin, et väga hea, kui selliseid leidub. Selliseid mehi, kes ei oska kruvi seina keerata, hakkab järjest rohkem maailma tekkima. Las siis tüdruk teeb, mis tahab!

Viimasel ajal ei olegi enam kindlat joont ametite vahel, et see on meeste ja see naiste oma. Minu meelest tore!

Mulle meeldib see ka väga.

Enda lapsepõlvest ei ole te just väga palju rääkinud. Kas see oli õnnelik?

Õnnelik oli ta selles mõttes, et mul oli kõik olemas. Isa, ema. Kõige tähtsam oli vanaema. Vanaema kasvatada me olimegi enamiku aja. Isa ja ema olid sellest põlvkonnast, kus see õige kooliskäimise aeg läks sõja nahka, nii et tuli pärast õppimas käia. Samas oli peres kolm last. Lapsepõlve refrään oligi selline, et «Tasa, ema õpib! Tasa, isa õpib». Siis oli meil vanaema Kroosu, tema meid kantseldas.

Kõik suved olid looduses, sõna otseses mõttes. See oli vahva! Siin olen ma nüüd hakkama saanud sellega, et olen suutnud oma krundi nähtavuse piirides üles leida ja ära tunda üle 60 linnuliigi. Alguses oli sedasi, et eriti suvelinnud olid kõik lihtsalt üks mass, lihtsalt linnud. Nüüd oskan märgata detaile, mille põhjal linnu pärast määraja abil ära tunnen. See on üks super kingitus. Varem ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, aga see on tõesti ülipõnev.

Mul on veranda peal kaks pikksilma moodi asja. Pean alati seletama, et need ei ole seal selleks, et vaadata, mis värvi on naabrinaise pesu, vaid nendega ma vaatan linde. Just täna hommikul mõtlesin, et ma ei ole see talv oma aias ühtegi leevikest näinud. Aga ükskord oli ühe puu peal aias 19 punase kõhuga leevikest!

Mul on siiralt hea meel selle üle, et mu hoovis elab tuhkur. Praegu ei ole ta veel midagi halba teinud. Eks kevadel hakka muidugi linnupesi rüüstama, aga see on loodus. 

Maja ees kasvab jalakas, seal on karjas viit sorti tihaseid, rohevinte, kahte sorti varblasi ning korraga on kõksti kohal hiireviu ja nokib lennult! 

Lugesite üles linnuliike, kes teie aiast on käbi käinud. Aga kui palju on näitlejaid, keda te olete õpetanud?

Üle 100 kindlasti, aga kui palju, ei tea. Ma ei ole kunagi tegelnud statistikaga, pole midagi üles kirjutanud, korjanud ühtegi kavalehte, afišši ega midagi säärast. 

Ma ei oska isegi seda öelda, mitu lavastust olen teinud. Keegi väitis mõne aja eest, et olen teinud 100 lavastust. Aga kui juurde võtta kümned kontserdid, teatriballid ja õhtut täitvad programmid, iga semestri lõpuks on tudengitega eksam, mille ettemängimine võib mõnel juhul kesta kolm-neli päeva...

Te alustate oma esimest tundi alati üsna karmilt.

Nii see on. Kohe esimeses tunnis ütlen ma, et kallid sõbrad, kui te arvate, et maailmas on mõni lavastaja või teatrijuht, kes öösiti ei maga ning närib erutusest küüsi, millal nad ükskord lõpetavad, millal ma ükskord nad sealt koolist kätte saan, siis... seda ei ole. Need uhked teatrijuhid ja lavastajad ei tule su diplomilavastustki vaatama. 

Aga sinu ülesanne on teha ennast vajalikuks. Mina saan koolis selles suhtes aidata. Ma saan õpetada mingisuguseid asju, mida edasi arendades sa võid muutuda vajalikuks partneriks ka suurele tegijale.

Noortes näib ikkagi mingi idealism näitleja elukutse suhtes säilinud olevat: ühele kohale on paarkümmend tahtjat enamasti nii pealinnas kui Viljandis.

Need arvud vähenevad, aga selle arvelt, et üldse kõik väheneb rahvastiku osas. Näitleja elukutse on jätkuvalt populaarne. Ennetades järgmist küsimust, et kas neid liiga palju ei ole ja kas on ikka vaja kahte teatrikooli: Eestis on peaaegu 50 lõpp-produktina etendust pakkuvat nähtust, sinna hulka tantsuteatrid. Vabakutseliste näitlejate arv suureneb üha ka teatrites. Küsimus ei ole praegu üldse selles, et midagi on üle toodetud. Pole kuulnud, et keegi mu õpilastest oleks töötukassas kirjas.

On kokku arvutatud, et Eestis on iga päev üks esietendus.

Täiesti normaalne. Kui võtta nüüd seda liini pidi, siis nõukaajal oli Eestis 1,4 miljonit elanikku ja 1,5 miljonit teatrikülastust. Elu on läinud praegu nii palju mitmekesisemaks, igasugu võimalusi aega veeta on juurde tulnud, aga teatrikülastusi on ikkagi miljoni ringis. 

Proovige Linnateatrisse või Draamateatrisse piletit saada. Jätkuv teatrihuvi on fantastiline! Kui panna sinna juurde veel see, et Eestis on 400 registreeritud harrastusrühma kooliteatritest külakultuurimajadeni, kes teevad samuti ju igal hooajal vähemalt ühe esietenduse. Mul on võimalus natuke ka sellel pulsil näppu peal hoida tänu Kuhjavere külateatrite festivalile. Täiesti fenomenaalne nähtus! Üks pisike, paarikümne inimesega küla on sellise asja käima tõmmanud. Ühel aastal oli seal üle 20 trupi. See on juba üleriigilisel tasemel üritus. Soome-ugri-mugri küljes on mingi seletamatu teatrihuvi.

Olete täheldanud, et näitlejaks ei tule õppima rikaste perede lapsed.

Ei tule tõesti. Aga siin on veel üks uus ja uhke nüanss juures. Lavastajaks pürgijate seas on üha rohkem tüdrukuid. Meestel on prestiižne olla kusagil teller, käia lipsu ja lakk-kingadega, rahast üldse ei räägigi.

Aga loodus tühja kohta teatavasti ei salli ja nii tulebki rohkem tüdrukuid. Ma olen oma teel õnneks ikka väga tublisid plikasid kohanud. Kas või need, kes Tartus Musta Kasti püsti ajasid.

Arvamusele, et naisterahvas hoiab ohje kuidagi leebemini, võib küll julgelt vastu vaielda.

Muidugi! Meid ümbritsev reaalsus on mingis osas selline roosamanna-barbi-solgi ülevalamise periood, aga sealt edasi läheb kõik ikka väga jõhkraks ja jäigaks. (Naerab.) Väita, et naislavastaja tähendab automaatselt mingisugust nõretavat sentimentaalsust, on absoluutselt vale. Ei midagi sellist!

Kui sageli te ise teatrisse satute? Otsite te ikka veel teatriimet?

Ega ma väga enam tungi teatrisse. Aga õnneks aeg-ajalt, kui sinna satun, on olnud ka selliseid kordi, kui unustan ära, et teatris olen. Kui laval toimuv köidab nii väga, et sunnib unustama selle, kus olen. Kui ma enam ei vaata, kuidas see tehtud on, miks see masin ei tööta, miks ta käima ei lähe ja mis üldse viga on, vaid suu vajub ammuli, just nii nagu lapsepõlves.

Teie hääl on Eestis üks isikupärasemaid. Kust see tuli?

(Köhatab.) Viljandi vana kõrts oli kohe hotelli kõrval. Oma Ugala algusaegadel elasin seal hotellis ja käisin kõrtsus söömas. Ükskord tuli kelner ja pani pudeli viina mulle nina ette. Ütles, et saadeti mulle. Ja saatja tahtis küsida ühte asja. Ütlesin, et las aga küsib. Mees siis tuligi ja ütles, et räägi, Komissarov, mis kuradi moodi sa oled sellise hääle saanud. Ma siis ütlesin, et tõmba ka kolm pakki suitsu päevas ja vaata, mis su häälest tuleb. 

Õnneks ma nüüd juba üle kümne aasta ei suitseta. Aga 40 aastat sai lolli mängitud tõesti. Kolm pakki päevas. Sellest perioodist on ainsad fotod, millel ma olen ilma sigaretita, passipildid. Igal pool oli pläru näos või näpus. See ei ole midagi tarka ega mõistlikku. Ähin neid hädasid tänase päevani, kuigi kümme aastat ei ole juba tõmmanud. 

Suitsetamise mahajätmise juures aga oli üks huvitav asi. Paari kuu pärast korraga tajud, et oot-oot, lõhnad hakkavad tagasi tulema. Lõhnad lapsepõlvest. Kõik see, mis sa olid nikotiiniga ära tapnud. Mingid retseptorid hakkavad uuesti reageerima. See oli põnev periood. Hakkasin maailma täiesti uuesti tunnetama, mingid vanad asjad tulid meelde.

Te pole olnud mitte ainult teatri-, vaid ka filmimees. Kuidas te sellele ajale tagasi vaatate?

Täiesti rahulikult. See oli lihtsalt üks periood. Sealt läksin ma ju teatrisse ja see osutus hoopis põnevamaks kui see, mida suutsid pakkuda selleaegsed filmitegemise võimalused Eestimaal.

Praegu ei ole sel minu jaoks enam mingit emotsionaalselt tähendust. Jah, ma olin seotud. Jah, ma olen kolme täispika filmi lavastaja. Aga mitte midagi muud.

Kultusfilmis «Viimne reliikvia» mängisite munka, aga peale selle olite ka filmi teine režissöör.

Tänu oma õpetajale Griša Kromanovile. Kui kaadris oli rohkem kui kaks näitlejat, siis pidin mina selle kokku panema, käima tõmbama ning talle ette näitama. Ta siis ütles, mis sobib ja mis mitte. Nii see töö käis. 

Selle filmi võtete ajal oli üks periood, kui ta oli väga haige. Me olime ajahädas. Tema koos peaoperaator Jüri Garšnekiga filmis Lõuna-Eestis, mina koos teise operaatori Sergei Rahomäega filmisin Virtsus. Seal võeti üles näiteks see küünaldega tagaajamise stseen. 

Jah, see kõik oli väga tore, aga see oli... kunagi.

Noorem põlvkond teab teid kui mõrvagrupi juhti komissar Kelku telesarjast «Kelgukoerad». See sari jõudis vist ligi 150 episoodi eetris olla.

Jälle numbrid. Ei tea neid täpselt. See oli selles mõttes uhke aeg, et isegi kärus kahe- ja pooleaastane laps tegi: «Äää, emme-emme, kelgukoer!». (Puhkeb naerma.) See oli täiesti tavaline, et tuldi juurde ja küsiti, kas tohib pilti teha. Käe peale tuli autogramme ka kirjutada. Eesti on nii väike, et tarvitseb paar-kolm korda oma näoga teleekraanile sattuda, kui oledki kõigi seas tuntud. Kas armastatud, see on juba järgmine küsimus.

Nüüd on seda pläma vähem, aga kui taasiseseisvumine oli just ära olnud, oligi niimoodi, et plika laulab oma esimest laulu ja juba reklaamitakse kui megatähte. Selles osas on praegu nagu veidi tagasihoidlikum vist. Aga selle pläma pealt teenivad mõned mehed raha. 

«Kelgukoertega» nõustusin sellepärast, et sarja konstruktsioon oli üles ehitatud selle peale, et kuri sai alati karistatud, ning ta polnud ka nilbuste ja perverssuste eksponeerimine. Laipu ja verd oli nii palju, kui käivitamiseks vaja, inimsuhted olid peamised. Iga kord lõppes sellega, et kuri sai karistada, ja mitte mingite rahvatasujate või Odini sõdurite käe läbi, vaid riigi politseinikud olid need.

Päevapoliitikas pole te tükk aega sõna võtnud.

Nooh, siin toas on sellest ikka räägitud! Aga ma olen sellest kõigest eemal jah. Muidugi ega see, et ma pole otseselt poliitikas, tähenda, et mul oleks kama kõik, mis siin Eestimaal toimub. Vastupidi. Viimasel ajal on muretsemiseks väga mitu põhjust, EKRE ja see Odini kamp näiteks. Odinlased startisid Soomes, selle taga on Venemaa. Venemaa prioriteet number üks on lagastada, mõnitada ja pilastada Euroopat. Selle kõige taga on Moskva saatkond.

Kuidas teil üks tavaline koolipäev välja näeb?

Käin kultuuriakadeemias praegu õpetamas neljal päeval nädalas. 1. aprillist olen aga pensionär. Ma loobusin uuesti kandideerimast korralise professori kohale, palusin ennast vormistada professor emeerituseks. Jätkan kindlasti õpetajana nii kaua, kuni püsti seisan.

Teie õpilased räägivad, et te ei kasvata neid oma näo järgi, vaid pigem näitate, et näe, siin on uks, tee see lahti.

See on tegelikult jube lihtne. Ma nägin omal ajal neid väikesi Panso järeleahvijaid kuni piinlikkuseni. Olen seda üritanud täiesti teadlikult jälgida ega ole seda kunagi fookusesse tõstnud. Küll aga võin ette mängida. Teen seda utreeritult ja selleks, et õpilast käivitada. Või talle julgust juurde anda. Kuid mitte mingil juhul pole seda, et ole nagu mina, siis oled hea.

Olen nendele kõigile rääkinud, et teatris pole midagi lollakamat kui üritada välja mõelda seda, kuidas on kombeks teha. Ärge tegelege sellega, kuidas on kombeks! Tähtis on, kes sa ise oled ja mis sind kõnetab. Mis sulle valus on või haiget teeb? Mis paneb sind rõõmustama? Mis on sinu «ei saa mitte vaiki olla»? Mis on kombeks, see on niikuinii olemas. Aga kes oled sina selles kambas?

TÖÖKOHAD

Kalju Komissarov on sündinud 8. märtsil 1946 Võrus. 1964. aastal lõpetas ta Tallinna 4. Keskkooli ja 1968. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri.

• 1968–1974 Tallinnfilm, režissöör

• 1974–1986 Eesti NSV Riiklik Noorsooteater, peanäitejuht

• 1984–1986 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder, õppejõud

• 1986–1995 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder, juhataja

• 1987–1989 Ugala, lavastaja

• 1989–1991 Ugala, peanäitejuht

• 1991–2000 Ugala, lavastaja

• 1995–1996 Eesti Muusikaakadeemia, lavakunstikateedri õppejõud

• 1996–1999 Viljandi Kultuurikolledž, õppejõud, professor

• 1999–2002 Viljandi Kultuurikolledž, teatrikateedri juhataja

• 2002–2009 Viljandi Kultuurikolledž, lavakunstide osakonna juhataja

• 2009 – Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, teatrikunsti juhtiv õppejõud, professor

Allikas: Eesti lavastajate liit

ARVAMUSED

Heigo Teder

FOTO: Marko Saarm / Sakala

Heigo Teder,
Viljandi kultuuriakadeemia teatrikateedri neljas lend

Kinkisime kursusega talle kord kilpkonna, mis oli tikutoosisuurune.

See lugu lõppes sellega, et ta ehitas kolm korda akvaariumi ümber ja lasi seinu suuremaks lõhkuda ning lõpuks viis looma Mati Kaalule, et las ujub seal loomaaias õnnelikult. See raip kasvas 30 sentimeetri pikkuseks!

Lõbusalt on aega veedetud ikka. Nüüd, kui me üksteist respektime ja võrdväärsetena võtame, on muidugi naljakas meenutada kõiki neid aegu, seda kooliaegset karmikäelist tampimist. 

Ometi on just see suuresti põhja ladunud. Me olime üks viimaseid kursusi, kui ta oli range ja kiuslik buldog. Tänapäeval on ta soft, teeb esimese aasta ära ja annab kursuse teistele üle. Meil oli ikka neli aastat tampi, nii et verd lendas.

Maarja Tammemägi

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Maarja Tammemägi,
Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lend, esimene kursus

Praegu me loeme ja analüüsime Hamletit. Meil kõigil on Kalju Komissarovi vastu muidugi hästi suur aukartus. Alguses võttis teadmine, et tema tundi tuleb tulla, ikka üsna jahedaks. Aukartus oli lihtsalt kõigil nii suur. Ikka iga väljaöeldud sõna kaalusime.

Pedagoogina on ta täiesti võrratu. Iga tema sõna on puhas kuld. Me tõesti hindame väga seda, et saame tema juures õppida.

Komissarovi huumor on ka midagi erilist. See on võrratu ja positiivne elamus.

Stefan Hein

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Stefan Hein, 
Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lend, esimene kursus

Tema juures õppida on kindlasti suur au. Alguses ei julgenud me ehk kõike välja öelda ja teha, esimesed etüüdid tulidki sellised kohmakad. Aga mida aeg edasi, seda rohkem harjusime.

Distsipliini on väga palju. Tema tunnid on tõeline elamus ka emotsionaalsel tasandil!

Eks ole nii mõndagi ka üles kirjutatud, mis tema suust on tulnud. Tal on nii värvikas elu ja sealt on palju kõrva taha panna.

Jaanus Rohumaa

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Jaanus Rohumaa, 
Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri XV lend 

Kalju Komissarov on suure südamega inimene, kes hoolib oma õpilastest väga. Ta on väga avameelne. Mis puudutab teatritegemise ABC-d, siis selles valdkonnas on Eestis talle raske konkurentsi pakkuda. Välja arvatud ehk Lembit Peterson ja Merle Karusoo. Oma karusel kombel oli ta väga hoidev ja mis kõige tähtsam, väga professionaalne.

Tema stiil on see, mis mulle sobib. Nooremana sõitsin spetsiaalselt Tartust Viljandisse vaatama tema asju. «Sajandist on pikem päev» või «Vennad Lautensackid» näiteks. Need olid tolles ajas absoluutsed tipud. Aga ta on hiljemgi teinud suurepäraseid asju.

Muidugi lähen ma ka tema sünnipäevale, kuidas siis teisiti.

Tagasi üles
Back