/nginx/o/2010/06/15/386962t1h9949.jpg)
Äsja esines Tartus festivalil «MAAjaILM» Norra tantsutrupp Frikar, kelle etendus kujunes mulluse folgi tippsündmuseks. Käisin seda suvel vaatamas ja olin vaimustuses.
Repliik: Esimene elamus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otsustasin jagada elamust ka oma perega ja nii läksime laupäeval lootusrikkalt norralasi kaema.
Mu perele Frikari «Mjølk» meeldis, aga mina lahkusin Vanemuise kontserdimajast pettunult: midagi oli valesti. Suures saalis ei tekkinud ülendavat tunnet, et tantsijate liigutused ületavad inimvõimete piire. Kümnendast reast ei näinud ma pärlendavaid higipiisku ega tundnud laval küpsetatavate pannkookide lõhna.
Trupp esines justkui muuseas, pika praktika jooksul omandatud mängleva kergusega, kuid mina ihkasin kanduda tagasi juulikuisesse folki — umbsesse saali, kus Frikari tantsijad tundusid ebajumalad. Ruumis ei olnud õhku, publik oli kokku surutud, nägin esinejate pingutusi, püüdu anda endast meie ees parim. Just see püüd avaldas mulle enim muljet.
Usun, et tantsijatel oli ka nüüd raske, aga see ei olnud enam see. Esimese elamuse vastu ei saa.