Hiljuti oma teise «Minu Eesti» raamatu välja andnud Justin Petrone hinnangul on Viljandi tugeva kultuuriga koht, kuhu elama kolinud välismaalased muutuvad õige pea eestlasteks.
Raamat andis võimaluse jagada oma Eestit
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabariigi aastapäevaks trükist tulnud «Minu Eesti» teine osa tõusis raamatupoodide müügiedetabelite tippu nagu esimenegi. Möödunud aastal perega Viljandisse kodu loonud ameeriklasest autor tõdeb, et raamatu abil on ta saanud võimaluse tutvustada Eesti elu välismaalase silme läbi nii siin kui mujal maailmas.
Justin Petrone, käite «Minu Eesti» teise osa ilmumise järel lugejatega kohtumas. Mida inimesed teie käest küsivad?
Inimesed küsivad igasuguseid asju. Näiteks seda, kas olen sülti söönud. Muidugi olen!
Osa inimesi arvab, et mu keeleoskus on nii hea, et kirjutasin raamatud eesti keeles. Tegelikult panin jutu kirja inglise keeles, hiljem see tõlgiti.
Üks inimene kinkis mulle kohtumisel Geisha šokolaadi ja põgenes seejärel. Ma ei saanudki teada, kes ta oli. Hiljem tuli mulle meelde, et olin Geisha šokolaadist oma raamatus kirjutanud.
Üks inimene kinkis lilli ja mõned on tahtnud minuga koos pilti teha.
Kas raamatutega kaasnev tuntus on vahel ka koormav?
Olen saanud tõesti kogemuse, mis tähendab olla tuntud. See on imelik tunne.
Eriti veider oli algul, kui oli ilmunud «Minu Eesti» esimene osa. Tundsin ennast nagu madu, kes on söönud midagi väga suurt ega suuda seda korraga ära seedida — see jäi kõhtu pidama. Lõpuks sain kõhutäiest lahti, kuid siis tuli välja uus raamat, mis tekitas samasuguse tunde...
Mis ajendas «Minu Eesti» teist osa kirjutama?
Esimest osa kirjutades mõtlesin, et oleks hea, kui see jõuaks Eesti raamatute müügi edetabelisse — olin sellega väga palju tööd teinud. Aga asjaolu, et raamat tõusis edetabeli tippu, oli ootamatu.
Varsti märkasin, et inimesed tahavad rohkem lugeda: iga päev sain meili ja Facebooki teel sõnumeid küsimusega, millal ilmub teine osa. Taipasin, et see on võimalus jagada Eesti kohta rohkem mõtteid nii eesti kui välismaa lugejatele.
Algul oli mul plaan kirjutada «Minu Eesti» esimene ja teine osa üheks raamatuks. Aga kui olin esimesed 350 lehekülge valmis saanud, mõistsin, et teos tuleb pooleks teha. Kui esimene osa rääkis rohkem sellest, kuidas ma Eestisse tulin, siis teine osa kõneleb sellest, mis tunne on elada välismaalasena Eestis.
Raamatust võib lugeda, et kohati on siinne elu teile kui Itaalia juurtega ameeriklasele üsna harjumatu.
Jaa. On mitmesugust Eestit ja raamatut kirjutades mõtlesin, missuguse pildi mina sellest annan. Sain veidi inspiratsiooni rootsi režissöörilt Ingmar Bergmanilt. Tema loomingu mõjutusi on tunda sügisese aja kirjeldamises — see on natuke rusuv ja hirmutav.
Püüdsin edasi anda, mida inimesed tunnevad, kui iga päev on valgust ainult kuus tundi. Minul on novembri lõpul siin alati raske olla. Ja talvel on kliima väga vägivaldne. Ma ei osanud arvestada, et tuule ja külma eest tuleb end korralikult kaitsta, sest ma pole ju siin üles kasvanud.
Milliseid kohti Viljandimaast oma raamatus kirjeldate?
Käisime külas abikaasa Epu sugulastel, kes elavad Lillis. Siis on veel lõik Sürgaverest, kus elavad mu naise vanemad.
Juttu on ka Viljandi haiglast, kus Epp omal ajal sündis. Niimoodi sain võimaluse kirjeldada 1970. ja 1980. aastate Eestit, kus isad haiglasse sünnitajate juurde ei pääsenud.
Kui kaua seda raamatut kirjutasite?
Alustasin detsembris 2009 ja lõpetasin jõulupäeval 2010. Proloogiks on üks imelik pildistamise kogemus Tallinna kirjastuses. See peaks näitama, kui naljakas on kuulsuste elu.
Selle keskel tekkis mul küsimus: kas see ongi see, mida ma tahan? Sama küsimus tõstatub raamatus laiemalt: kas me tahtsime sellist Eestit? Tahtsime olla vabad ja tahtsime olla lääs, aga mida see tegelikult tähendab?
Üks suur teema on tarbimiskultuur. Samuti see, mida tähendab olla eurooplane: Eestisse on tulnud palju välismaalasi.
Ka Viljandis elab välismaalasi, kellega ma pole veel kohtunud. Siin on eesti kultuur nii tugev, et kõik saavad eestlaseks, ole sa venelane, rootslane või mõne muu rahvuse esindaja. Enam-vähem kõik räägivad eesti keelt.
See on huvitav, et kuigi Eesti pealinn on Tallinn, asuvad tugevamad eesti kultuuri allikad hoopis Lõuna-Eestis. Siin on nagu Eesti süda.
Kolisite perega möödunud aastal Viljandisse. Kas olete siin kodunenud?
Algul oli raske, sest ma ei teadnud, kus on suuremad toidupoed ja muud tähtsad kohad. Nüüd tunnen ennast juba mugavamalt.
Huvitav on see, et Viljandis näivad kõik inimesed üksteist tundvat. Minagi olen leidnud endale siin sõpru, nii välismaalaste kui eestlaste hulgas.
Kas kunagi tuleb ka «Minu Eesti» kolmas osa?
Praegu ei tea. See lugu, mis esimese raamatuga algas, sai nüüd läbi. Aga olen ainult 31 aastat vana ja võib-olla soovin tulevikus veel midagi Eesti kohta öelda. Mul oli rõõm neid raamatuid kirjutada ja suur au veenduda, et inimesed ootavad ja tahavad neid lugeda.
KOHTUMISED
Autor kohtub lugejatega.
• Kirjastuse Petrone Print eestvõttel kohtus Justin Petrone eelmisel nädalal lugejatega Tallinnas ja Pärnus.
• Sel nädalal ootab autor lugejaid neljapäeval kell 18 Tartu linnaraamatukogus ja reedel kell 17 Viljandi Rahva Raamatu poes.
Allikas: kirjastus