Kristjan Sander jalutab Mulgimaa metsas kiviaja ja ulmelise tuleviku vahel

Jalutamine on Kristjan Sanderile aeg, mil rahulikult mõtteid mõlgutada, kuid väike Elo annab selleks ka asisema põhjuse.

FOTO: Mari Järve

Kui Kristjan Sander mõne aasta eest Tarvastu valda Raassilla maile elama asus, hakkas külarahvas peagi isekeskis sosistama, et päris tavaline mees ta küll ei ole. Ega siis üks õige külamees kõmbi jalgsi, kaabu peas, iga ilmaga mööda külavaheteid.

Tellijale

Muidugi oli rahval õigus: arheoloogist ulmekirjanikku, kes teenib elatist programmeerimisega, ei saa väikeses maakohas kindlasti tavaliseks meheks nimetada. Sander on ka ise nõus, et päris normaalne ta ei ole. Esiteks olevat läbinisti normaalsed inimeste hulgas üsna haruldased ja teiseks, kui selliseid peaks ka leiduma, on nood tõenäoliselt surmigavad.

Üheks oma veidruseks peabki 39-aastane Sander kommet palju jalutada. Külavahel torkab see muidugi silma, sest ega maainimene naljalt niisama longi. Kui kuhugi minnakse, siis ikka asja pärast, ja kui tee vähegi lubab, siis jalgratta või autoga. Energiat peab hoidma töötegemiseks. Kirjanikuhärrale on aga pikad jalutuskäigud aeg, mil rahulikult mõelda. Lörtsise võsa vahel kõmpides võib pähe turgatada järgmise ulmejutu idee või lahenduse leida mõni kiviaja Eestit puudutav küsimus, mis arheoloogil arvuti taga istudes vastuseta jäi.

Tagasi üles