N, 8.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ehitajapaberitega Etnokulbi laureaat

Üllar Priks
, reporter
Ehitajapaberitega Etnokulbi laureaat
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Harlet Orasmaa ehk Harl:Etno 2016. aasta suvel Viljandi folgirahvast tantsutamas.
Harlet Orasmaa ehk Harl:Etno 2016. aasta suvel Viljandi folgirahvast tantsutamas. Foto: Silver Tõnisson

Ugala teatri tehnikajuhti Harlet Orasmaad teavad muusikasõbrad hoopistükkis esinejanime Harl:Etno järgi. Kahel korral pärimusmuusika auhinna Etnokulbiga pärjatud mehe hobi on nimelt plaadikeerutamine.

Kultuuriinimesele kohaselt on Harlet Orasmaa minevik kirju ja täis eneseotsinguid. Viljandis sündinud, aga kuni 15-aastaseks saamiseni Tallinna külje all Arukülas elanud mehe haridusportfelli jäävad õpingud Vana-Võidu kutsekoolis, Viljandi kultuuriakadeemias ja Tartu lennukolledžis. Esimesena mainitust on tal ette näidata ehitusviimistleja paberid.

«Mõnda aega pärast kooli ma isegi töötasin õpitud alal. Ehitasin näiteks Männimäe Säästumarketi hoonet,» meenutab Orasmaa.

Kultuuriakadeemiasse kultuurikorraldust õppima ta esimese raksuga ei pääsenud. Nii astuski ta hoopis lennukolledžisse, kus hea sõber juba ees oli. Seal aga said saatuslikuks reaalained. «See kõrgem matemaatika ei toiminud mul ikka üldse,» nendib Orasmaa naerdes.

Teisel katsel ta pääses kultuurikorraldust õppima, kuid pärimusmuusika keskusesse projektijuhiks suundumise järel jäid needki õpingud soiku. Praegu on ta rohtunud haridustee otsa taas üles otsinud ning üritab alustatud eriala ära lõpetada.

Mis veel?

Aidas töötades oli Orasmaa mitmel aastal ka pärimusmuusika festivali tehnikapealik. Vahepeal kõigest väsinud, põgenes ta vaimu värskendama Uus-Meremaale ja Austraaliasse ning naasmise järel leidiski tee teatri rüppe. Esialgu töötas ta seal heliala juhina, nüüd on aga nii heli, valguse kui video eest vastutav tehnikapealik.

Välismaailma uudistama suundus Orasmaa oma sõnul seepärast, et ta lihtsalt sai, ning kokku viibis ta võõrsil poolteist aastat.

«Võtsin ikka kõvaketta ja kõrvaklapid kaasa, juhuks kui õnnestub end kusagil pulti sokutada, aga need varastati ühes hostelis ära ning ma ei leidnud aega ega võimalust, võib-olla isegi tahtmist, hakata seda kõike seal olles endale taastama. Ehk oli see ka hea, sest avastasin palju hoopis uut muusikat,» räägib ta.

Olude sunnil puldi taha

Vaatame pisut veel kaugemale minevikku. Kuidas leiab üks tavaline teismeline poiss endas sügavama huvi kultuuri vastu?

«Teismeliseeas olin oma arust lahe kutt, aga tegelikult ei teinud ma midagi. Põhikooli lõpus sai käidud näiteringis poolteist aastat, sealt see huvi tuli. Tundus järsku, et tore on olla asjalik. Sain aru, et pole äge ainult tagapingist ülbitseda, vaid oleks äge tagapingist sisukalt ülbitseda,» kõneleb Harlet Orasmaa.

Kui akadeemia oli ta oma rüppe võtnud, jõudis ta õige pea ka oma praeguse hobi, plaadikeerutamiseni.

«Kuulusin üliõpilasesindusse ja orgunnisime muu hulgas kooli pidusid. Kord tudengite aastalõpupidu ette valmistades selgus, et esindusel on kõik rahad otsas ja esinejat palgata pole võimalik. Otsustasime siis, et esinduse liikmed mängivad ise muusikat.»

Seda, et juba esimesel korral kõik päris kenasti läks, kinnitab tõik, et lavalt maha astudes sai ta esimese esinemispakkumise.

Teenitud tiitlite ja muljet avaldava lavakogemuse kiuste jääb Orasmaa tagasihoidlikuks.

«Ma ei ole tehnilises mõttes hea DJ. Pole end kunagi selleks pidanud. Ma saan aru, mida see tehnika teeb, aga ma ei oska kaugeltki kõiki selle võimalusi kasutada,» ütleb ta ning lisab: «Sellesse maailma ongi tegelikult vaja väga erinevaid inimtüüpe. Ka totaalseid introverte, kes puldis olles kordagi silmi ei tõsta, aga suudavad end muusikaliselt nii hästi väljendada, et tuhanded elavad kaasa ja naudivad. Samas võib olla vaja rahva kütjat, kes muudkui heebleid maha tõmbab ja rahvast kaasa laulma innustab. Sa ei pea isegi olema hea rütmitunnetusega, et olla hea DJ. Väga paljudel pidudel on vaja mängijat, kes ei miksi lugusid üksteise sisse, vaid räägib nende vahele hoopis mingi loo.»

Kes otsib, see leiab

Pärimusmuusikani jõudis kunstnikuhing Harlet Orasmaa loomulikult otsingute käigus.

«Kui muusikat mängima hakkasin, ekslesin ikka väga palju,» tunnistab ta. «Etnoteema tuli pärimusmuusika keskuses töötades. Leidsin seal maailmamuusikale ja eri rahvaste pärimusmuusikale nagu oma augu. Avastasin, et see on pidudel täiesti mängitav, et see toimib oma energia poolest hästi.»

Selleks et uue suuna leidnuna ka lavanimi välja valida, tuli sattuda saunalavale koos muusik Kulno Malvaga, kes pärast eelmainitud vahejuhtumit on tuntud ka kui Harl:Etno ametlik ristiisa.

DJ-töö eeldab ka järjepidevat taustatööd.

«Julgen oma kõige suuremaks hobiks pidada muusika kuulamist. Nii plaadikeerutamise pärast kui sõprade mõjul. Suudan istuda internetis tundide viisi. Kuulata mingit artisti, näha selle soovitust, minna sealt edasi järgmise ja järgmise juurde... See võib minu jaoks lõputult kesta,» kõneleb Orasmaa. «Kõige raskem on see, kui otsin konkreetse DJ-seti jaoks muusikat ning satun rajalt kõrvale ja jään kuulama asju, mis sellesse konteksti üldse ei sobigi.»

Kuigi DJ-l tuleb muusikat kuulata seinast seina, on Orasmaalgi omad lemmikud.

«Etno-DJ puhul peetakse seda ehk guilty pleasure’ks, aga ma olen väga suur vana kooli räpi fänn,» nendib ta. «Avastan end ka tihti džässi kuulamast. Samuti kuulan elektroonilist muusikat, sellist sügavamat ja kvaliteetselt tehtud house’i. Elektroonilist muusikat on tehtud tohutult palju ja väga palju sellest on täielik saast. Seda võimsam on leida selle hulgast midagi tõeliselt head.»

Tegijal juhtub

DJ-sid narritakse tihtilugu, et nad on inimesed, kes ise pilli mängida ei oska, aga tahavad ikkagi püünele pääseda. Mõnda aega lastemuusikakoolis plokkflööti õppinud Harlet Orasmaa on aasijate väitega põhimõtteliselt nõus.

«Minul võib see DJ-värk olla vabalt tekkinud kompenseerimaks seda, et ma mingit pilli ei mängi. Muidugi on see hinge peal ja muidugi tahaks osata. Kui ma võidaks lotoga nii palju raha, et enam tööl käima ei peaks, pühendaksin ennast muusika õppimisele. Kas just pilli, aga võib-olla produtseerimise õppimisele.»

Plaadikeerutamisega seotud sekeldusi meenutades turgatab Orasmaal esimesena pähe Pärnu kuursaal.

«Seal on suur osa rahvast harjunud kuulama muusikat, mida ta on varem kuulnud, kui diplomaatiliselt öelda. Kui live-bändid nagu Svjata Vatra või Zetod kuidagi ikka toimisid, siis etnodisko ei töötanud üldse. Ükskord üks Soome härra tahtis mulle lausa üle DJ-puldi virutada.»

Piinlikke olukordi on aga puhtalt saamatusestki sündinud. Ja tegija kinnitusel üldse mitte väga ammu. «CD-mängijatega tehes juhtub ikka vahel, et vajutad «Eject»-nuppu mängijal, mis parasjagu lugu esitab, ja teise masina sahtel on kah juba tühi. Või kuulad klappidest järgmist lugu ega pane tähele, et eelmine on ammu lõppenud ning saalis valitseb juba mõnda aega kohmetu vaikus ja kõik jõllitavad, kuidas sa selle saatel üksinda mõnusalt puusa nõksutad.»

Orasmaa ei eita, et üks lavale tõukavaid jõude on artistlik edevus. «Natuke on kõik seotud aga ka sellega, miks mulle üldse kultuurikorraldus meeldib. Kui suudad oma tegevusega teistele head emotsiooni pakkuda, on see hea tunne. Arvan, et see on sarnane energiaga, mida muusik laval olles saab. Rahulolu õnnestumisest on justkui preemia.»

Tulevikuplaanidelt katet kergitades märgib Orasmaa: «Võiks lõpetada selle 24 tundi päevas sebimise, mis viimased paar aastat on olnud. Miks mitte nautida näiteks ametnikutööd? Selle jaoks on hariduse omandamine elementaarne. Aga isegi ametnikuleiba järades on kindel, et plaadikeerutamist ma ei jäta.»

Märksõnad
Tagasi üles