Raamatuarvustus: Ideaalide ja reaalsuse kontrastne koloriit

Koolipoisid Vabadussõjas. Foto: Repro

«Süütu mäng oli nagu järsku kadunud. Esimene vere nägemine mõjus nõnda, et kokad ei teadnud, kuhu sel päeval keedetud supp panna, sest sööjaid oli väga vähe...»

Nõnda kirjeldab oma tundmusi mälestuste kogumikus «Koolipoisid Vabadussõjas» Albert Kivikas. 1918. aasta detsembris Viljandist oma Vabadussõja-teekonda alustanud Kivika kirjeldatud lõikavat pilti olukorrast pärast esimest lahingut, kus tema oma koolinoortest võitluskaaslastega ometi ühtki pauku ei pidanud tegema, võib pidada üheks raamatu mõjusamaks.

On teada, et Viljandi kooliõpilased mängisid koos Tartu, Pärnu ja Paide noormeestega Vabadussõjas olulist rolli. 1918. aasta novembris alanud ja ka Viljandi haaranud massiline Kaitseliitu astumine viis idealismist kantud noorte meeste tahtekindluse, veriste lahingute ja Landeswehr’i sõja kaudu Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni. Ideaalide taga seisis aga argine sõjareaalsus.