Korrakaitse – kas ainult politsei privileeg?

Andres Anvelt Foto: Priit Simson / Postimees

«KINDLASTI MITTE!» on minu selge vastus pealkirjas esitatud küsimusele. Kehtiv korrakaitseseadus paneb kohustusi väga erinevatele avaliku võimu asutustele. Muidugi kaitseb politsei korda, aga lisaks talle saavad seda teha eri valdkondade ametnikud.

Näiteks salapüügi ja reostamise vastu tegutsevad keskkonnainspektorid, kel on sellise võimu rakendamiseks ka sunniõigus. Vajaduse korral klõpsavad vastuhakkaja randmete ümber käerauad ning salapüüdja asjad otsitakse läbi ja ta viiakse arestimajja. Samamoodi võivad talitada maksu- ja tolliametnikud ning turvamehed lennujaamas, kui mõni reisija kipub turvakontrollis ohtlikult ülemeelikuks muutuma.

Sunni kasutamine on äärmuslik meede, mille kasutamise eelduseks on olukord, kus sunnile allutatav võib kujutada ohtu enese või teiste elule ja tervisele. Ametnikud õpetatakse äärmuslikeks olukordadeks välja ja eksamil tehakse selgeks, kas korrakaitsja on talle antavast volist ikka aru saanud. Kõik see ei vabasta teda hiljem vastutusest, kui ta peaks sundi kasutama ebaseaduslikult ehk näiteks lihtsalt oma rõõmuks kellegi käeraudu panema.

KORRAKAITSESEADUS on pannud kohalikele omavalitsustele kohustuse tagada oma territooriumil avalik kord. See ei ole küll absoluutne kohustus ning sõltub pigem linna või valla võimekusest, soovist ja poliitilistest eelistustest. Samas puuduvad kohalike omavalitsuste ametnikel selle kohustuse täitmiseks vajalikud õigused. Igal pool, olgu Tallinnas või Assamallas, peab kohale tulema ikka politsei. Küsimus on lihtsalt selles, kui tähtis on see juhtum, kuhu politsei ruttab, ja kui tähtis juhtum, kuhu politsei jõuab hiljem. Muidugi on joodiku laiutamine bussipeatuse pingil häiriv ja tülgastav, kuid mitte nii kriitiline kui füüsiliseks arveteõiendamiseks kasvanud peredraama, kus iga hilinenud minut võib muutuda fataalseks.

Kahjuks ei saa oma territooriumil heakorra eest vastutav ametnik joodikuga või näiteks laste mänguplatsil pidutsevate külajõmmidega praegu midagi ette võtta, sest ta ei tohi. Ta võib ainult viisakalt keelata. Kui ta läheb rikkujaid hea sõnaga korrale kutsuma, saab ta heal juhul sõimata, halvemal juhul näitavad inimesed oma väge ka käte ja jalgadega. Ametnikul, kes on saanud meilt volituse heakorra eest seista, puudub võimalus seda reaalselt teha.

AVALIKKUSES TÕSTATUB selle arutelu puhul kohe paralleelina bussijänes ja käeraudadega ähvardav mupo. Osalt õigustatult. Esiteks ei pea mina bussijäneseid üldjuhul mingiteks kurjategijateks, vaid võlgu jäänud või hooletuteks inimesteks, kellest 99 protsenti pärast vahelejäämist bussist väljub ja hiljem trahvi ära maksab. Veelgi enam: arvan, et bussijänese suhe bussiettevõttega on pigem tsiviil-, mitte karistusõiguslik. Leppetrahv peaks olema ülim määr, mis inimeselt piletita sõidu soovi ilma karistusregistrita ära võtab.

Uus eelnõu (siseministeeriumil on plaan laiendada kohalike omavalitsuste korrakaitsevolitusi – toimetus) ei näegi ette mingeid käerauasanktsioone ja vaevalt on tavaline piletikontrolör üldse selle pädevusega, et ta võiks puusal käeraudu kanda. On aga ka erandeid, kes piletikontrolörile pea või jalaga virutavad ning tolle nõudmisele bussist väljuda lihtsalt vilistavad. See on juba teistsugune rikkumine ja küsimus ei ole ainult kontrollija, vaid ka teiste sõitjate turvalisuses.

Madistamine ühissõidukis võib meie kõigi elu ohtu seada. Harilikult on sellised ühissõidukis märatsejad kas alkoholi- või mõnes muus joobes. Nende toimetamisega kas kainenema või arestimajja peaks õpetatud ja koolitatud kohalik korrakaitsja küll hakkama saama.

LÕPETUSEKS TOON sisse mõne maakonnakeskuse mure – öise lärmi kõrtsides. Ka selle puhul peab politsei reageerimisvalikuid tehes tihtipeale tunnistama ajakitsikust. Niikaua kui veri ei voola ja lärm ainult segab, võiks tulla lihtsam ametnik ja helitehnika vaiksemaks keerata või hoopistükkis hoiule võtta. Näiteks ametnik, kes on koolitatud, seadustatud, valdab keelt ning kellele oleme seadusega usaldanud võimu. Kui ta ise seadust rikub ja võimu kuritarvitab, siis seda menetleb juba politsei või taastab meie õigused kohus. Aga muidu on ta olemas, ta on lähedal ja tagab meie koduvalla või -linna heakorra ka siis, kui politsei püüab kaake, kes on ohtlikumad kui lärm tänaval või joodik bussipeatuses.

Kindlasti ei saa igaüks automaatselt kohaliku omavalitsuse korrakaitsjaks, nagu ei saa iga inimene tänavalt abipolitseinikuks. Taust ja oskused peavad klaarid olema, siis saab ka ühiskond usaldama hakata.