Mees, kes mängib nukkudega

40 aastat nukkude maailmas tegutsenud Altmar Looris loodab, et tehniline maailm teatrit ära ei söö. Foto: Erakogu

1. märtsil täitub Viljandi nukuteatri direktoril, kunstilisel juhil, lavastajal, nukumeistril, kunstnikul ja muusikalisel kujundajal Altmar Loorisel 40 aastat värvikat elu nukkude maailmas.

Altmar Looris, kuidas sattus üks noormees nukkudega mängima?

Mu elu on olnud tegelikult kogu aeg teatriga seotud. Nukuteatriga puutusin esimest korda kokku 13–14-aastasena Kehra klubis. Mäletan, et mängisin lavastuses «Värvilised sabakesed» jänkuonu. Kehra Nuku rajas ja pikka aega vedas seda Lea Sibul-Poola, kes hiljem juhatas Kärdla nukuteatrit. Nüüd on ta juba nii eakas, et ei lavasta enam. Temalt sain oma esimesed nukuteatri kogemused. 

Enne nukuteatrit käisin Kehra klubis karaktertantsuringis. Sealt võttis Lea mind oma lavastusse «Tuhkatriinu», kus mängisin printsi. 

Tantsust veel niipalju, et lühikest aega käisin ma isegi Tallinna balletikoolis. Mäletan hästi, kuidas meid stange ääres kamandati, et lihased pingule ja lihased pingule... 

Samuti õppisin kolm aastat pantomiimi.

Kas mäletate seda, kui esimest korda Viljandi nukuteatrisse tulite?

Mäletan, väga hästi mäletan.

Pärast sõjaväge tulin õppima Viljandi kultuurikooli, kus omandasin klubitöötaja kutse näitejuhi lisaerialaga. Tol ajal mindi koolist tööle suunamisega ja kultuurikooli pearaamatupidaja, kes oli Viljandi isetegevusliku nukuteatri näitleja, küsis, kas ma ei tahaks tulla nukuteatrisse, sest sealt läheb juht ära ja pole inimest, kes teatrit edasi veaks. Julge hundi rind on rasvane! Haarasin sõnasabast kinni ja tulin nukuteatri pikaaegsesse, eakate näitlejatega kollektiivi. Tuli hakata sisse elama.

Spetsiaalset nukuteatrikoolitust mul muidugi ei olnud. Hiljem käisin Moskva Suures Nukuteatris end täiendamas, Leningradi Suures Nukuteatris studeerimas ja muidugi kõiksugu festivalidel, mis olid väga heaks õppekohaks, et näha, mismoodi nukutükke lavastatakse ja kuidas nukke tehakse.

Nukuteatri vedamine on ikka päris paras amps: peab suutma oma kätega teha nukke, lavastusi otsida, lavastada, näitlejatega maid jagada ning ka teatri käekäigu eest hoolitseda.

Kui ma tulin nukuteatri etteotsa, pidin õige pea astuma kõikidesse rollidesse: kunstnikuks, lavastajaks, muusikaliseks kujundajaks – pidin tegema absoluutselt kõike! Esialgu oli mul kunstnik, kultuurikooli kunstiõpetaja, ja esimese lavastuse «Operatsioon «Kintsutükk»» lavastas Jaan Vuntus, nukud tellisin Lea Sibul-Poola käest. Edasi pidin juba ise hakkama saama.

Praegu jäävad paljud asjad selle taha, et võiks olla inimesi, kes aitaksid asju ellu viia, näiteks nukumeister või kunstnik, et ma ei peaks kõike üksi tegema. Kui lavastus on välja valitud, on tarvis leida, kuidas seda lahendada, kas sirmitükina, marionetina, avatud mänguna, varjuetendusena... Kui ideed on paigas, hakkan neid füüsiliselt teostama. 

Oleks meil majanduslikke võimalusi, saaks tegevust jaotada: telliks muusika, nukud, dekoratsioonid teistelt oma ala spetsialistidelt, küll oma nägemuse järgi, kuid füüsilised teostajad oleksid teised. Nii saaksin ise keskenduda lavastamisele.

Kust leiate nukuteatrisse näitlejad?

Ma koolitan näitlejaid ise vastavalt lavastusele. Eri tükkides on erinevate süsteemidega nukud, mille käsitsemist peab iga konkreetse lavastuse ettevalmistamisel õppima. Ainukene üldine oskus, mida saab harjutada ja mis on tähtis iga nukulavastuse mängimisel, on hääle kasutamine ja diktsioon.

Alates 1976. aastast teen ma ka nukustuudiot nii linna noorte kui Viljandi kultuuriakadeemia tudengitega. Ka sealt kasvab välja näitlejaid.

Nukuteater on olnud suur, aga siiski magus väljakutse.

Algusaeg oli eriti huvitav, sest näitlejad tegid teatrit ihu ja hingega, see oli nende hobi. Nad võtsid kõik lavastused hurraaga vastu. Ei olnud seda, et keegi ei tahtnud või saanud. Ka ringreisidel sai alati käidud. Kuus korra said näitlejad end ikka töölt ära räägitud. Ringreis oli paar-kolm päeva ja päevas mängisime kaks-kolm etendust. Saalid olid puupüsti täis, kakssada inimest keskmiselt saalis. Viljandi nukuteatrit teati ja meie etendusi tuldi ikka ja jälle vaatama.

Teatrisse tulles tegin igal aastal uue lavastuse ka näärideks, sest selle järele oli nõudlus. Seda traditsiooni olen hoidnud tänaseni, nüüd siis jõuluetendustega.

Meie esinemisplats oli terve Eesti. Mängisime Viljandis nii palju, kui publikut jagus. Edasi olid väljasõidud kõikidesse vabariigi kultuurimajadesse. Tol ajal ei käidud koolides ja lasteaedades. Tuldi kultuurimajja kohale, et olla teatri miljöös. Teater oli ikka teater!

Igal aastal oli ka nukuteatrite festival, millest esimene peeti juba 1969. aastal. Seal osalesid alati kõik Eesti nukuteatrid ja lisaks külalised Leedust. Igaks festivaliks tuli teha uus lavastus. See oli endale omaette eesmärk ja samas oli alati põnev vaadata, mida teised tegid. Tol ajal olid ka žüriid, kes andsid lavastajatele tagasisidet. Et  mina olin noor, sain ikka ja jälle ühe või teise asja eest kriitikat, kuid ma olen ses suhtes paksu nahaga.

Festivalidel oli tähtis ka seltsielu, see kuulus asja juurde. Ei olnud nii, et mängiti etendus ära, pakiti asjad kokku ja mindi minema.

Kuidas sündis Viljandi nukuteatrite festival «Teater kohvris»?

«Kohver» sündis täitsa spontaanselt. Iga-aastastest nukuteatrite festivalidest oli mõni aeg möödas ja tekkis tunne, et võiks hakata jälle festivali tegema. Esimene «Teater kohvris» oli 1997. Minu mõte oli, et kuna meie teater on väike, siis kohver võiks olla suurus, mis festivali etendusi iseloomustab – et need oleksid väiksemad ja mobiilsemad. «Teater kohvris» on igal aastal, tänavu 21. korda. Ma näen, et järjepidevus peab olema! Festivalil saab vaadata, mida teised teatrid on välja toonud. See on ka koht, kus lavastaja saab näidata oma võimeid.

Mina olen loonud igasuguseid lavastusi, et endale tööd huvitavamaks teha. Et ma olen väga palju käinud festivalidel ja näinud eri lahendustega etendusi, on mu pagas suur. Lisaks olen end järjest iseseisvalt täiendanud.

Erinevalt lahendatud lavastused on olnud näiteks «Tuhkatriinu», «Pöial-Liisi», «Petja ja hunt» ning «Homo homini... est», mis on tekstita, muusika ja liikumisega. Nende lavastustega oleme käinud paljudel festivalidel nii Eestis kui mujal maailmas.

Mäletan oma esimest kokkupuudet nukuteatriga, see oli ikka juba täiskasvanueas. Ma olin väga skeptiline: nukuteater on ju lastele! Mu üllatus oli aga väga suur, kui avastasin rikka maailma, mis võib rahulikult pakkuda elamust ka täiskasvanutele. Videost olen näinud vähemalt ühte teie lavastust täiskasvanutele. Kas te ei ole mõelnud taas midagi suurtele vaatajatele teha?

Jah, olen mõelnud. Isegi 2015 taas esietendunud lavastuse «Kes kukkus kaevu» tahtsin täiskasvanutele lavastada, aga siis oleks pidanud libreto olema teistsugune. Lavastuse aines võimaldab palju, kuid selleks oleks vaja head näitekirjanikku, kes avaks teema nii, et see köidaks täiskasvanuid. Kui ma Leningradis studeerisin, olid seal kavas täiskasvanute nukulavastused. Need olid nii populaarsed, et võimatu oli pileteid saada.

Siis peab selle libretokirjutaja leidma, sest täiskasvanute nukulavastused oleksid meie teatrimaastikule kenaks värskenduseks. Kuidas ja millal aga sattus Viljandi nukuteater praegustesse ruumidesse?

1992–1994 õppisin ja ka õpetasin nukukunsti Soomes. Samal ajal jätkasin tööd Viljandi nukuteatris. Soomes nägin esimest korda väikseid nukuteatreid. Seniajani mõtlesin, et teater peab ikka suur olema, 100–200 kohta vähemalt. Soomes ehitasime oma kursusega vanaaegsesse rongivagunisse 20–30-kohalise saaliga vagunteatri. Sealt oli mul teatri ehitamise kogemus olemas.

Nukuetendusi hakkas Viljandis andma Ugala teater. Kui Ugala lõpetas nukutükkide mängimise, alustas Viljandi kultuurimajas nukunäitering. Hiljem tegutses Viljandi nukuteater vanas Ugala majas, praeguses Koidu seltsimajas. Üheksakümnendate alguses avanes võimalus saada oma teatriruumid ja eksisteerida Viljandi linna allasutusena. Kui mulle siinseid ruume näidati, olin ma nõus, sest olin näinud selliseid pisikesi teatreid.

Kuhu liigub Eesti nukuteater?

Ma arvan, et nukuteater peaks jääma nukuteatriks. Võime katsetada erinevaid hübriide, kuid nukk, näitleja ja sirm oma erinevate süsteemidega peavad jääma. Eksperimente peab ka olema, kuid need ei tohiks minna nukust kaugele. 

Ma loodan, et tehniline maailm teatrit ära ei söö. Ka mina tahan lavastustes katsetada arvutit ja uusi lahendusi, kuid see peab jääma maitsekaks, piiripealseks. Tulevikus luuakse nukuteatris kindlasti palju arvutiga, juba praegu tehakse näiteks dekoratsioone digitaalselt. See pole sugugi halb, sest kergendab keeruliste detailide valmistamist. Kui läheme aga liialt tehnika peale, on oht muutuda multifilmi taoliseks. Teatris on siiski oluline reaalne kokkupuude. Teater peab jääma teatriks.