Teatritäis asju veeti ühest majast teise

Ugala suurel majal on mitu sissekäiku ja nii tuli ka kolimise puhul esmalt kindlaks teha, millisest uksest on kõige otstarbekam ühe või teise ruumi inventari tassida. Foto: Heigo Teder

Ugala juht Kristiina Alliksaar ei tee laupäeva pärastlõunal Sakala ajakirjanikega punase teatrimaja taga kohtudes mingeid mööndusi: ta haarab autost kasti kruuside, purgijookide ja muu kraamiga, torkab selle mulle sülle ja annab korralduse: «109-ndasse!» Fotograaf Marko Saarm pääseb kandamist ainult seetõttu, et kohmitseb kahtlaselt pühendunult midagi kaamera juures.

Astun tagauksest sisse ja vaatan küsivalt ehitusmehele otsa: kus pool 109 on? Too kehitab õlgu – pole aimugi. Õnneks näen koridori otsas teisi kolijaid ühte ruumi sisse keeramas, kiirustan neile järele ja sokutan kasti inspitsientide tuppa köögikapile.

Kahe päeva jooksul on Ugala teatri kolimistalgutesse haaratud kogu kollektiiv, Kaitseliidu Sakala malev ja teised tublid vabatahtlikud, kelle käsutuses on 11 veokit, kaks bussi ning hulk sõiduautosid. Nagu loo algul kirjeldatud stseenist näha, kasutatakse ära kogu elavjõud, mis silmapiirile satub.