Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/01/29/4949081t1h38d9.jpg)
/nginx/o/2017/02/27/6393377t1hdd3b.jpg)
Ugala juht Kristiina Alliksaar ei tee laupäeva pärastlõunal Sakala ajakirjanikega punase teatrimaja taga kohtudes mingeid mööndusi: ta haarab autost kasti kruuside, purgijookide ja muu kraamiga, torkab selle mulle sülle ja annab korralduse: «109-ndasse!» Fotograaf Marko Saarm pääseb kandamist ainult seetõttu, et kohmitseb kahtlaselt pühendunult midagi kaamera juures.
Astun tagauksest sisse ja vaatan küsivalt ehitusmehele otsa: kus pool 109 on? Too kehitab õlgu – pole aimugi. Õnneks näen koridori otsas teisi kolijaid ühte ruumi sisse keeramas, kiirustan neile järele ja sokutan kasti inspitsientide tuppa köögikapile.