Akadeemik Tarmo Soomere: lonkavat vaimu ei tohi ühiskonnast ära tõugata!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Teaduste Akadeemia president akadeemik Tarmo Soomere on veendunud, et tegelikult on infokülluse tingimustes vallandunud kõiges kahtlemise sündroom progressiivne osa teest ideaalse demokraatiani.

FOTO: Marek Tiits

Planeet Maa on lame. Väävelhape on imeravim. Meedia valetab. Lennukid piserdavad taevast inimeste tahet halvavaid kemikaale. Vähiravimid on orjastamise instrumendid. Teadus ja ajalugu on illusioon. Faktid on alternatiivsed.

Säärased väited levivad ühismeedias aina julgemalt, leides üha sagedamini tee ka uudistesse. Kus säärane info sünnib, kes ja miks seda levitab ning kuidas sellele kõigele reageerida? Otsime vastuseid koos Teaduste Akadeemia presidendi akadeemiku Tarmo Soomerega. 

Lugupeetud president, kas te oskate lühidalt selgitada, kus sünnivad valeuudised? «Alternatiivmeediakanalite» ühine joon on see, et kogu edastatav info on vähimalgi määral isikustamata ja jälitamatu.

Sellegipoolest jääb info liikumisest enamasti mingi jälg maha, kui tegemist pole just eriti tarkade kurikaeltega. Neid jälgi mööda liikudes saame üht-teist teada. Jäljekütiamet on aga keerukas ja kahjuks peab tõdema, et edu ei ole garanteeritud. Pigem vastupidi. See, et info allikat ei suudeta tuvastada, ei garanteeri ju, et tegemist on valega. Näiteks totalitaarses süsteemis saab paljusid olulisi fakte ohutult kommunikeerida vaid anonüümselt ja jälitamatult.

Veebis ja sotsiaalmeedias leviva info mustreid ning seda, kuidas eristada tõepõhiseid uudiseid tõepõhjatuist, uurivad maailma tippteadlased. Üks keskseid küsimusi on, kuidas saaks infohulgas eristada tõest ja eksitavat informatsiooni. Selgub, et üldjuhul ei ole see võimalik. Enamgi veel: on kaalukaid tõendeid, et säärast algoritmi, mis seda suudaks, ei ole võimalik luua. Valeinfo eristamatus tõesest tundub olevat maailma toimimise põhireeglite peegeldus ühiskonnas. Nagu kuulus liblika tiivalöögi efekt, mille kohaselt võib liblika tiivalöök Brasiilias vallandada lumelaviini mujal maailmas, on valeinfo levik ja eristamatus maailma mehhanistlike komponentide lahutamatu olemus. 

Ühtlasi tundub, et see on ka ühiskonna käitumise lahutamatu olemus: võib vabalt olla, et me ei saagi leida ühtki algoritmi, mis kindlalt eristaks tõde valest.

Kui palju mängib selles rolli tõik, et peale on kasvanud esimene digitaalsete põliselanike põlvkond, kes on sündinud ja suureks saanud digitaalses maailmas ning tohutu infoülekülluse tingimustes?

Teatavas mõttes oleme faktiliselt jõudnud ideaalsesse demokraatiasse: igaühe arvamus maksab, igaühe hääl loeb. See ei ole olnud kerge tee. Iidsetel aegadel oli lugemine ja kirjutamine väheste privileeg. Piltlikult öeldes: savitahvlitele kirjutamine oli kallis. Seetõttu pidi see olema kontrollitud ja kirjapandu pidi maksjale sobiv olema. 

Esimene jõuline tõuge seda tüüpi ideaalse demokraatia poole liikumiseks toimus Gutenbergi trükipressi leiutamisega, mis tegi võimalikuks informatsiooni anonüümse tiražeerimise. 

Seda kasutasid väga edukalt näiteks bolševikud, kes levitasid oma ideid Lenini nime all ehk märgilise tähendusega isiku kaudu, faktiliselt aga anonüümselt ning suunatuna kindlale ühiskonnakihile.

Sotsiaalmeedia on säärase infoleviku täiuseni viinud. Igaüks võib informatsiooni toota ja oma arvamust levitada. Ja see on tegelikult äärmiselt progressiivne. Esimest korda maailma ajaloos võib igaühe arvamus tõepoolest lugeda. See on tundmatu olukord ning seetõttu ei osata seda käsitleda. 

Kuidas see on juhtunud?

Kusagil on olnud eliit või keegi, kes peab end selleks, keegi, kes on seni öelnud, mis on õige ja mis väärtuslik, ning ülejäänud arvamused lahterdanud ekstremistlikeks või muidu rumalateks ja ebaolulisteks. Sellise infokontrolli ideaalvarianti kirjeldab George Orwelli «1984» ning see realiseerus Nõukogude Liidus ja Ida-Saksamaal. Seniajani kestab see Põhja-Koreas. Suur osa arvamustest lihtsalt elimineeriti.

Demokraatia arengut saab kaudselt mõõta selle kaudu, kui suur osa arvamuste spektrist on olnud tegelikult kaasatud otsuste kujundamisse. Tänapäeval on sotsiaalmeedia andnud võimaluse oma arvamust avaldada isegi lastele, kes valimisõiguseta isikutena varem otsustusprotsessist kõrvale jäid.

Just seetõttu peangi praegust olukorda progressiks ja üheks teeks ideaalse demokraatia poole. Et sellega kaasnevad teatud konvulsioonid, on loogiline. Meenutagem kas või autode tulekut ja Inglismaal nendega kaasnenud seadust, mille kohaselt pidi iga auto ees kõndima lipukesega mees.

Varem orwellilikus vaikusevaakumis asunud ja ekstremistlikeks või ebaolulisteks lahterdatud rühmad on saanud ideaalse demokraatia tingimustes kõlapinna ja infovabaduse, kuid süüdistavad nüüd omakorda valitsevat korda orwellilikus kohtlemises ja ebatõdede kuulutamises.

Küsite, kas varem arvestamata jäänud spektri arvamused võisid tegelikult olla õiged.

Just.

See on kogukonna moodustumise probleem. Varem nende hääl lihtsalt ei kostnud ning mõttekaaslaste leidmine oli seetõttu piiratud. Aga nüüd: lisaks sellele, et meil on sotsiaalmeedia, kus igaüks saab oma arvamust esitada ja kuhu oma loodud sisu paigutada, on meil tekkinud unikaalne ja pretsedenditu võimalus suhelda eri ruumipunktides asuvate inimestega. Tõik, et mõttekaaslased saavad ajast ja ruumist üle hüpata ning moodustada homogeenseid kogukondi ja arvamusrühmi, on fundamentaalne muutus. Sellist olukorda pole varem olnud. Meil puuduvad teadmised, kuidas sellega ümber käia.

Valeinfo leviga tegelevate teadlaste arvates on teatavad homogeensed, aja- ja ruumiülesed kogukonnad peamine kanal, mida mööda moonutatud informatsioon liigub. Selliseid kogukondi nimetatakse kajakambriteks. Need võimaldavad valeinformatsiooni levikut vaadelda perkolatsiooniteooria kaudu. Näiteks võib tuua poorse kivimi, millest hakkab maapõues nafta läbi tungima. Nafta leiab edasiliikumiseks ebakorrapärased teed, täites vahepeal kivimis ettetulevaid urkeid ja tühimikke, et uusi teid leida.

Mainitud kajakambrid moodustavad valeinfo jaoks selle poorse kivimi, mida mööda liikuda.

Kokkuvõtvalt: mingis mõttes on meil nüüd ideaalne demokraatia, mille puhul kogu arvamuste spekter asub ühes ajas ja ruumis, ning meil on võimalus suhelda meile lähedase mõtteviisi ja sarnaste arvamustega inimestega üle aja ja ruumi. Need kaks nähtust ei ole seni saanud probleemiks Eestis, on aga selleks muutumas maailma arengus.

Ebatavaliste mõtteviisidega inimeste ringikesed on meilgi alati olemas olnud. Tuletagem meelde kas või prohvet Maltsvetit ja valget laeva. Eesti ühiskonna suhteliselt hajus paiknemine ja suured vahemaad inimeste vahel on seni olnud erandlike ja arvamuste spektri ääremaadele kalduvate arvamuste mahasurujaks, positiivseks piduriks.

Naaberriikides on see probleem juba olemas, näiteks Rootsis seoses migrantide vooluga. Spetsiifiliselt, religiooni või muude taustade kaudu homogeniseeritud rühmad kogunevad sageli pagulaskeskustesse või getotaolistesse asumitesse. Seal on nad ajas ja ruumis koos, mitte nagu oma hajusates kodukülakestes. See on soodne keskkond, kajakambri näide, milles saavad plahvatuslikult levida väärinformatsioon, müüdid, meemid – justkui viirused, millesse äkki nakatutakse. Kui säärane info juba kajakambrisse jõuab, on seda väga raske positiivselt mõjutada.

Mõjutamise all ei peagi ma silmas otsesõnalist väärinfo ümberlükkamist, vaid reaalsuse kaasamist. Ma ei taha öelda, et see oleks lootusetu, küll aga keerukas. Samas näen selles unikaalset võimalust inimkonnale, uut arengukiirendit.

Kas Eesti moodsad maltsvetlased on siis soodaravijad, MMS-imedesse uskujad ja muude konfliktsete ideedega kaasaminejad?

Selge paralleel ja ühised jooned on olemas. Üldjuhul on sellistes seltskondades väga tugev liider või juhtrühm, suure isikliku sarmi ja mõjujõuga. Lisaks idee, mis ei ole reaalsusest kaugel ja mille mõnele – aga ainult mõnele – komponendile on võimalik leida faktilist tuge. Edasi kipub asi minema iseenesest, sest inimestel on siiski kaasasündinud soov tunda end kuulumas mingisse kindlasse kogukonda, kust nad leiavad tuge oma arvamusele. Sageli kohenduvad inimeste endi arvamused grupi omadega veidi sarnasemaks.

Siia võib kõrvale tuua ka positiivse näite – fanaatiliste teadlaste seltskonna, kelle liider on tulnud mingile ideele, mis tundub seisvat väljaspool aega ja ruumi ning mille realiseerumine tundub olevat aastakümnete taga. Ometi suudab liider selle seltskonna motiveerida tööle nii, et sellega saadakse hakkama. Üks säärastest puntidest on Eesti Biokeskuse populatsioonigeneetika seltskond. Paarikümne aasta eest, kui Eestis hakati teadusraha jagama, ei oleks nad tollaste kriteeriumide põhjal rahastuseks kvalifitseerunud. Nende tausta teades ja uskudes, et nende idee on viimase peal, neid muidugi rahastati. Nüüdseks on nende ideest lähtunud tulemused maailma kümne säravama teadussaavutuse hulgas.

Seega töötavad säärane fanatism ja kuuluvustahe mõlemal poolusel. Me ei saa rääkida ainult MMS-ist ja lapiku Maa teoreetikutest. Küsimus on, kas ühiskond leiab idee positiivse külje ja kuidas seda võimendab.

Libainfo areng sai viimati uhke tõuke 20. jaanuaril, kui ametisse vannutati USA president Donald Trump ja käibele tuli väljend «alternatiivsed faktid». Kui palju peaks nüüd uskuma, et terve mõistus lõpuks ikkagi võidutseb, ja kui palju hirmu tundma kõigi seniste väärtuste hävimise ees? Mainitud väljend viitab üheselt sellele, et tõde polegi enam olemas.

See oli üle hulga aja taas kord, kui seda väljendit kasutati suurriigi juhtimisel. Sama paralleeli kasutas alles 80 aasta eest Stalin, kui ütles: «Факты – упрямые вещи.»  («Faktid – jonnakad asjad.»)

Tegelikult oleme alternatiivsete faktide maailmas elanud viimased sada aastat, alates bolševike võimuletulekust 1917. aastal. Nende jaoks ei olnud fakt küsimus, samamoodi ajalugu. Kõik olevat imperialismi moonutatud. Hitlerist ja Teisest maailmasõjast ei tasu eraldi rääkidagi.

Kui lubate kohatu võrdluse, siis toon näiteks kliima soojenemise. Vaadeldes sadu miljoneid aastaid maailma ajalugu, võime öelda, et jäävaheajad on haruldus. Veelgi suurem haruldus on aga demokraatlik maailmakorraldus. «Alternatiivsete faktide» kasutamine võimulepääsemiseks ja võimul püsimiseks on olnud normaalsus – nagu jääaeg. Võib-olla kõlab see veidi karmilt.

Oleme jälle Orwelli juures tagasi. «Sõda on rahu. Vabadus on orjus.»

Demokraatlik ühiskonnakorraldus tundub maailma ajalugu vaadeldes olevat anomaalia. Rooma keisririigist teame nii-öelda mõistlike keisritena Marcus Aureliust ja veel mõnda, märgilistena aga meenutame ikkagi Nerot ja temasuguseid. Antiik-Kreekat teame vaid toonaste üleskirjutuste järgi, aga me ei tea peaaegu mitte midagi tolleaegsest sotsiaalmeediast, mis kindlasti eksisteeris, lihtsalt suulisel kujul.

On asju, mida ei ole võimalik avalikult vaidlustada. Ja seda teavad väga hästi ka need, kes ütlevad, et sõda on rahu. Alternatiivsed faktid on segastel aegadel kasutust leidev võte.

Mina olen siiski positiivselt meelestatud, sest meil on ühiskonnas asju, millele toetuda. Üks neist on kahtlemata teaduse üheselt kontrollitav ehk täppisteaduslik osa ning sellest tulenevalt ka suur osa klassikalisest teadusest. Teine tugi on kultuur oma mitmesugustes väljendusvormides.

Oma kultuuri üle on eestlased uhked. Nagu ka kirjaoskuse üle, millega oleme aastasadu maailmas silma paistnud. Meie mulluse raamatumüügi edetabeli esikolmiku moodustavad aga mandariinikoortega ravija, soodaravi propageerija ja pendliekspertide raamatud. Mida peab sellest järeldama?

Nende raamatute müügiedu ei ole maailma mastaabis midagi anomaalset. Kui aga tekib võimalus, et auditooriumis levivad kogu spektri arvamused, peab auditoorium olema võimeline filtreerima tõeväärtuslikku infot ja eristama seda tõeväärtuseta infost. See on väljakutse haridussüsteemile. 

Piltlikult öeldes on legoklotsidega kasulik mängida, aga tuleb mõista, et neist ehitatud ekskavaator ei hakka tööle. Seda vahet tegema praegune haridussüsteem ei õpeta. Saan aru, et see on tühjasõnaline kriitika, kuid just seda puudujääki peangi praeguse olukorra pudelikaelaks ning meie vastutus noore põlvkonna ees on see likvideerida nii kiiresti kui võimalik. 

Kui loodi Nabala looduskaitseala, oli seal dokumentatsiooni seas paber väitega, et looduskaitsealal on mitu maa-alust jõge, millest üks voolab 18 meetrit ülesmäge. Kirjutasime toona peaministrile sellekohase kirja, aga see vist ei jõudnud temani. Eks meil olnud seal kirjas sees liiga palju asju ja selle tõttu võis sõnum jääda häguseks.

Kõige valusamalt on väljendunud Jürgen Ligi, kes ütles, et Eestis ei tehta teaduspõhiseid otsuseid. 

Lihtsalt kurb on, et näeme teie viidatud raamatumüügi edetabeli vilju ka riigitüüri hoidjate hulgas ja mitte kellelgi ei löö selle peale häirekellad helisema.

Veebruari alguses käis üks lapiku Maa teooriat toetav inimene Tartu kooliõpilastega kohtumas. Sellest tõusis suur pahandus, aga kooli juhataja väitis, et tema arvates ei tuleks õpilasele öelda, mis on õige ja mis vale, vaid juhatada talle kätte tee, jõudmaks tõeni. Kas peaksime siis lihtsalt usaldama nende 17–18-aastaste loengut kuulanute intuitsiooni?

Ega sellest pääsu ole. Kui me stigmatiseerime homogeensed rühmad, kes seisavad mingi sõnumi taga, siis lükkame nad ühiskonnast välja ja kaotame nendega sidemed. Siis ei saa me enam ka informatsiooni selle kohta, kuidas nad arenevad. Inimest, kel on üks jalg lühem kui teine või pole üht jalga sootuks, ei lükka me ju ühiskonnast välja. Blaise Pascal on öelnud: probleem on selles, et lonkav vaim ei saa ise aru, et ta lonkab. 

Me ei tohi lonkavat vaimu stigmatiseerida, eemale tõugata. Sellega kaotame midagi ääretult väärtuslikku, kaotame ühiskonna sidususe, osa demokraatiast – meie praeguse ühiskonna põhiväärtustest. Seda ei tohi lasta juhtuda. 

Mul ei ole kindlat seisukohta, kas kõrvuti darvinismiga peaks pidama loenguid kreatsionismist või mis tahes alternatiivõpetusest. Kui aga ignoreerime midagi, mis meie arvates ei ole teaduspõhine, suurendame ainult tekkivat kahju. 

Jääb inimese valikuks, kas langetada oma otsused teaduse või teadvuse pinnalt.

Igaühele meeldiks, et otsustataks nii, nagu just talle sobib. Vaid treenitud otsusetegijad suudavad kaaluda kõiki argumente adekvaatselt ja objektiivselt. Seetõttu on tippjuhi võimekusega inimesed väga väärtuslikud. 

Tavainimene aga pole harjunud otsuseid tehes otsima mitte niivõrd argumente, kuivõrd kinnitust oma sisemisele häälele. See ongi konflikti allikas, mis võib olla tingitud poliitilistest valikutest või väärtussüsteemist, milles elatakse. 

Kui toimub poliitiliselt motiveeritud valik faktide vahel, ei saa teadus selles osaleda. Kui asi läheb juba nii kaugele, et teaduslikust andmepagasist valitakse poliitilistel kaalutlustel välja vaid sobivad tükid, siis see on koht, kust teadlased kohe ja teadlikult taanduvad.

Samas seisneb äärmusrühmade peamine põhjendus oma sõnumi levitamisele just väites, et teadus on kallutatud ehk oma valiku teinud, ta pole sõltumatu ja vaba. Viitan siinkohal teaduse ja suurkorporatsioonide seostele. 

Ahel rahastaja–teadlane–insener–tootja–kasum on praegu väga tugev ja ajalooliselt veelgi tugevam. Aga see ahel on kindlasti vajalik. Kui seda ahelat poleks, kaoks korporatsioonidel huvi teadust üleüldse toetada. Ärimehe ülesanne on kasumit teenida. Seetõttu on selge, et ettevõtja finantseerib vaid seda teadusvaldkonda, mis toob talle mingis perspektiivis kasu. 

Pigem on küsimus eraettevõtluse ja riigi finantseeritava teaduse tasakaalus. Väide, et teadus on suurkorporatsioonide teenistuses, on õige sellises ulatuses, millises korporatsioonid teadust finantseerivad. Ja nii peabki olema. 

Korporatsioonid mitte ainult ei ekspluateeri teadust, vaid panustavad sellesse ka väga suuri summasid. Näiteks vähiravimite puhul on protsessi pikkus idee tekkimisest kuni kliinilise ravini heal juhul kümme, kehvemal juhul paarkümmend aastat. See on meeletult kallis ning kui seda raha tagasi ei teenita, jääb järgmine ravim tegemata. 

Ja ikkagi: ka grupil, kes jutlustab teaduse ja korporatsioonide seostel põhinevaid vandenõuteooriaid, on õigus eksisteerida. Sellised grupid on teadlastele konnasilm, mis kogu oma eksistentsi jooksul ei luba neil ennast lõdvaks lasta. Ainuüksi selle kaudu on säärase grupi olemasolu õigustatud ja vajalik. 

Ausa teaduse põhimõtted on moraalsed ja väärtuspõhised. Kui see nii poleks või neid põhimõtteid kogu aeg meelde ei tuletataks, võiks nimetatud grupi jutlustatavad teooriad lõpuks ka tõeluseks saada. 

Ent konnasilmad on ju ravitavad?

Praegu on aktuaalne küsimus, kas teadlane peaks võtma punase pliiatsi  ja hakkama korrigeerima internetis levivat informatsiooni. Sel teemal käib teadlaste hulgas diskussioon. Osa neist on seisukohal, et seda peaks tõepoolest tegema. Samas peavad teised seda tsensuuriks ja seeläbi teadusega põhimõtteliselt vastuoluks olevaks. 

Mõistetav on näiteks gravitatsioonikonstandi õigeks parandamine või ilmselgele loogikaveale tähelepanu juhtimine. Kui näen, et ajaleht on midagi hullusti segamini ajanud, saadan talle kirja ja üldjuhul ta teeb paranduse. Aga minna ütlema, et kellegi teooria on põhimõtteliselt vale ja eluõiguseta, on väga Orwelli «1984» stiil. Enamik teadlasi muidugi kipub hinnangute andmise rolli jätma ajakirjandusele, püüdes oma käsi sellest puhtaks pesta. See on kergema vastupanu teed minek.

Samuti jätab see valiku õigustamise võimaluse näiteks inimesele, kes pöördub oma lapse või abitu kaaslase peal alternatiivmeditsiini rakendamise teele.

Mida teadlane saab teha ja peab tegema, on see, et tal tuleb öelda: teadaolevalt ei ole alternatiivravimeetodil seda toimet, mida talle omistatakse, ning on ülisuur oht kõrvalnähtudeks. Selleks on teadlane kohustatud. Inimest keelata või käskida tähendab teadlasele vastutuse võtmist elu ja surma üle. 

Säärase katsetamise eest vastutuse võtmist sageli ei teadvustata. Vastuvõtlikkus katsetamisele on aga hoopis elujõulisem. Miks see paradoks nii visa on?

Informatsiooni leviku mustrid on erinevad. Teadusuudised, mille sisu on põhjendatav ja tagasiviidav teatavatele eelduste süsteemile ja eksperimentidele, võetakse omaks suhteliselt kiiresti. Need uudised levivad kiiresti ja püsivad pikka aega elavana, sealjuures suures kogukonnas. Vandenõuteooriaid, libainfot võetakse tegelikult omaks aeglaselt, aga need teooriad kipuvad mingitel aegadel hüppeliselt kasvama, kuni järgmine kajakamber on hõivatud.

See näitab, et tõenduspõhine info kohtab väiksemat vastupanuvõimet, imbudes nagu vesi läbi liiva. Vandenõuteooria aga vajab levides iga järgmise kajakambri aktsepti. Kui ta on selle saavutanud, on tema elujõud mõneks ajaks tagatud. 

Teadlased, poliitikud ja riigijuhid ei tohi informatsiooniga mängida, sest nende kohustus on tagada stabiilne süsteem. Kajakambrid aga saavad seda teha, sest neil puudub vastutus. See on väga sügav ebasümmeetria. 

Samas saavad kajakambrid eksisteerida just ja ainult tänu sellele stabiilsele süsteemile, mis nende olemasolu tolereerib. 

Täpselt nii. Väga vähe aega on möödas sellest, kui teisitimõtlejad saadeti tuleriidale, sest neis nähti ohtu süsteemile. Aga mitmes riigis võib teisitimõtleja veel tänapäevalgi sõna otseses mõttes pea kaotada.

See on demokraatliku riigi väga tugev asümmeetria: kajakambrite rühmitused võivad teha mida tahes. Teatavas mõttes on selle taga eeldus, et ühiskonnakord jääb stabiilseks ja neid ei kiusa oma arvamuse avaldamise eest keegi taga. 

Valitsev kiht teab, et tema peab tegelema tagajärgedega, kuid ei tohi samas süsteemi stabiilsust häirida.

See on põhjus, miks ei saa piltlikult öeldes anda lapikmaalastele niisama lihtsalt valitsemise mandaati. Kontakt nendega tuleb siiski saavutada. 

Aga mida siis ikkagi teha?

Teadusuuringud viitavad, et vaid selliste kajakambritega, mille taga on tahtlikult kurja sooviv seltskond, ei ole võimalik teada olevate meetodite abil diskussiooni saavutada. Teistega on see üldiselt võimalik. Tuleb ehitada sümmeetriline diskussioon, püüda lapiku Maa teooria inimestele, libameditsiini fanaatikutele, vandenõuteoreetikutele ja teistele kajakambritele selgitada väitlusklubi reegleid ja nad väitlema tuua. 

On vaat nii palju tõendeid, et Maa on lapik, ja vaat nii palju tõendeid, et see on ümmargune. Kumbki pool ei saa enne väitlust sajaprotsendilise kindlusega oma seisukohta absoluutse tõena esitleda, sest see ei käi väitlusklubi reeglitega kokku. 

Kui suudame viia diskussiooni sümmeetrilise väitluse kujule, on meil võimalik koos edasi minna. Kui kaotame diskussiooni võimaluse, on asjad halvasti. See tähendab, et oleme mingi osa kaaskodanikest partneritena kaotanud, ühiskonna sidusus on katkenud. Paljudel juhtudel alternatiivmõtte esindajad keelduvad diskussioonist, aga meie jätame küsimata, miks. Sageli sellepärast, et nad on juba stigmatiseeritud. Me oleme kusagil midagi juba valesti teinud.

Tagasi üles