Iseseisvumise päev

Rahvuslipu kolme värvi jätkus eile kõikjale: nii loodusesse, mastidesse kui inimeste kätesse. Foto: Marko Saarm

«Kas tead, Leena, et täpselt neli aastat tagasi hakkasid sa kõndima?» küsis Viljandi kohtumaja poole tõttav naine eile keskpäeva paiku väikeselt tüdrukult enda kõrval. «Vabariigi aastapäeval?» uuris laps vastu. «Just,» kinnitas ema. «Sa iseseisvusid.»

Mõni hetk hiljem keerasid nad Lossi tänavalt Posti tänavale ning kadusid sadade inimeste sekka, kes olid tulnud kuulama, kuidas Viljandi linnapea Ando Kiviberg kohtumaja trepil iseseisvusmanifesti ette loeb. Üsna samamoodi, nagu 99 aastat tagasi oli seda teinud tema eelkäija Gustav Talts.

1918. aasta 24. veebruaril ei olnud meeril muidugi kasutada helivõimendust, tema kõne järel ei hakanud laulma superstaarisaates tuntust kogunud Leemet Onno ning kohtumaja ees ei seisnud sirgetes rivides kaitseliitlased, kodutütred ja noorkotkad. Aeg oli toona rahutu ja nii pole ka midagi imestada, et kogemata lahti läinud püss tekitas rahva seas tublisti ärevust. Nagu meenutas teenekas Viljandi ajaloo uurija Heiki Raudla, lisasid sündmusele omalt poolt värvi kohtumajas vangis olnud enamlased, kes olevat laulnud «Internatsionaali» ja aknast punaseid lipikuid välja loopinud.