Mõtisklus. Minu linn

, endine viljandlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Katrin Johanson
Katrin Johanson Foto: Elmo Riig

​12 aastat tagasi kolisin maale, kuid Viljandi on ikka minu linn, üks minu linnadest. Olin 18-aastane, kui siia õppima ja elama asusin.

Kollasest madalast majast levis alatasa pontšikulõhna, Lossi tänava nurgal töötas piimasaal, Jaani kiriku tellingutel vilistasid töömehed mööduvatele tüdrukutele ja sügis lossimägedes oli täpselt nii kuldne, nagu saab olla noorpõlvemälestustes.

Tagantjärele hinnates ja filmiarhiivi katkendeid vaadates selgub, et üheksakümnendate algus oli tegelikult hall, luitunud, vaene, lootusrikas, meeleheitlik, hundimoraaliga ja olmemuresid unustada ihkavalt naeruhimuline. Ugala etendus «Armastus kolme apelsini vastu» sai kiiresti huumoriklassikaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles