Valimiste vaimus loosungid tehtud, sõnad veel söömata

Maarja Möldre Foto: Elmo Riig / Sakala

HILJUTI ESILINASTUNUD filmis «Surnuaiavahi tütar» ütleb üks tegelane, hauakaevaja, eesti meeste kohta nõnda: kes töötab Iirimaal, kes Soomes, kes sõidab rattaga Tiibetis. Nii see on. Mindagu võõrsile siis töö või lõbu pärast, igaüks võtab kaasa oma mõtted ja keele, milles mõelda. See on võõral maal justkui oma saar ja ühtlasi nabanöör, mis hoiab sidet sünnikohaga.

Praegu me veel ei tea, kui paljud minejad võõrsile jäävad ning mis keeles nad oma lapselapsi kõnetavad. Ent maailm on lahti ja samamoodi kui osa meie inimesi seab elu sisse muus ilmas, jääb meie juurde ankrusse mujalt tulnuid. Nad kohanevad, õpivad esiteks keelt ja võtavad ehk üle ka kombeid.

Siiski ei saa loota, et nemad kannaksid edasi meie eneseteadvust. Seda teeme meie ise, kes me oleme siin sündinud.  

Viimase aja rahvuslikest pidudest ja tähtpäevadest on jäänud mulje, et eestlane olla on uhke, hää ja noortepärane. Oma keele pruukimine pole enam argi-, vaid auasi nagu igal endast lugu pidaval rahval.

Seda näitasid ka eile keelepäeva puhul heisatud sinimustvalged: vähemalt Viljandis oli neid päris palju.

Selline eneseteadvuse tõus on poliitikutele mõista andnud, et keelest tuleb juttu teha, see on soliidne. Valimiste eel lugesin huviga, mida räägivad parteide programmid keelest, ja pidin üllatuma.

OLEKS VÕINUD arvata, et põhjalikkuse poolest edestab teisi Isamaa ja Res Publica Liit (IRL), kuid selgus, et kõige pikemalt ja mahukamalt on keeleküsimust käsitlenud Reformierakond. Tema valimisprogrammis on tervise ja kultuuri vahel terve keelepoliitika peatükk, mitu tuhat tähemärki üsna jõulist teksti. Juba pealkirigi on sel uhke, et mitte öelda uhkeldav: «Eesti Põhjamaade tiigriks! Kuidas? — Elus ja ilus eesti keel.»

ÜSNA ALGUL tulebki juttu mujale rännanud eestlastest: Reformierakond ütleb, et toetab tõhusalt nende eesti keele õpet, ent lubab võimalusi ka teistest rahvustest eesti keele huvilistele.

Samasugune tees võiks ju seista ka Keskerakonna platvormis, kuid sealt leiame lubaduse teha kõik muukeelsete, täpsemalt vene keelt kõnelevate inimeste emakeelse õppe korraldamiseks. Siiski, K-erakond tõotab muuta tõhusamaks eesti keele õpetajate ettevalmistamise, kuid ikka muukeelsete koolide tarbeks. Ei paista isegi eesti keele arendamise mõtet, mis teistel parteidel on kirjas — olgu või üldsõnaliselt.

Reformierakonna keelekirjutises torkas silma järgmine lause: «Saavutamaks eeskujuliku kirjakeele kasutamine ametlikus suhtluses, õigusaktides ja avalikus teabelevis, panustame selleks vajalike koolituste korraldamisse.»

Loed selle läbi ja huulile tahaks tõusta kiiduhüüd, aga siis jõuab postkasti järjekordne pressiteade mõnest riigi- või muust asutusest ja optimism haihtub: laused on ümmargused kui pühademuna, ent sisu jääb võõraste või kehvasti seostatud sõnade rägu alla peitu. Juhtub sedagi, et sisu on õige vähe.

Seepärast tuleb pessimistlikult nentida, et Reformierakond võib panustada koolituste korraldamisse, aga ametnikud saavad eeskuju kusagilt mujalt kui eesti keele instituudist.

Muidugi on defineerimise küsimus, kas mõista eeskujuliku kirjakeele all üksnes vigadeta kirjutamist või sellele lisaks mõttetäpsust.

IRL on keelele pühendanud osa kultuuripoliitika peatükist. Ei saa jätta märkimata, et neis lauseis on mõni väike keeleviga — ehk pigem kiirustamisest kui seepärast, et teemat peetaks tähtsusetuks.

Juttu tehakse erialakeelte arendamisest ning lubatakse toetada igal aastal vähemalt 50 erialase uudisteose tõlkimist ja e-raamatuna avaldamist. Samuti peab IRL tähtsaks IT-vahendite (automaattõlkeprogrammid, sõnaraamatud) arendamist ning tarkvara eestindamist.

Seda oleks rõõm näha. Kui harjutada kasutajaid maast madalast omakeelse arvutiga, ei teki neil hiljem tunnet, et see riistapuu peab olema midagi ameerika- või inglismaist. Praegune põlvkond kipub seda paraku arvama.

Viljandimaalaste lemmik, Sotsiaaldemokraatlik Erakond on panuse teinud regionaalkeeltele: lubab toetada nende kasutamist kohaliku asjaajamise keelena ning panna õla alla Lõuna-Eesti keele ja kultuuri ning Setomaa programmidele.

«Toetame võru, setu, mulgi, kihnu ja teiste regionaalkeelte arengut,» teatavad sotsid, riskides tekitada pahameelt nendes, kes leiavad, et eesti keel on üks ja ainus ning murded killustavad seda. Nii väites unustavad pahandajad muidugi, et just murretest ongi kõik alanud ning need toidavad kirjakeelt ka edaspidi.

Kui kõik need programmid kokku võtta, võime tulevikku vaadata julgelt, kas või juba sellepärast, et keelt pole unustatud majandus- ja sotsiaalvaldkonna taha või alla. Jääb loota, et kröömikegi neist kavadest ei ole tühipaljad sõnad, vaid täidetakse järgmiste aastate jooksul sisuga.

Algust teha oleks lihtne. Läinud nädala lõpul esitlesid Tartu ülikooli teadlased Martin Ehala ja Peeter Tinits mobiilirakendust Sõnar, mille abiga saab nutitelefonis lihtsalt ja kiirelt kontrollida oma õigekirja ning jõuda vajaliku reeglini.

See haakub ju otse IRL-i mõtetega keele IT-vahendite arendamise kohta. Kui see erakond end koalitsioonis uuesti sisse seab, oleks igati asjakohane, kui ta leiaks aega ja raha nende teadlaste tunnustamiseks.