Kes poleks kuulnud? Aga näinud?

Priit Silla

FOTO: Peeter Kümmel

EESTI RAHVA Muuseumi (ERM) võib julgesti pidada sajandi ehituseks, aga ka möödunud aastasadu kõige avaramalt käsitlevaks asutuseks. Kahetunnisel avastusretkel võisin veenduda, et selle ajaga saab vaid põgusa ülevaate, mida seal edaspidi uurida. Seetõttu keskendusin alakorrusele – soome-ugri rahvastele.

Meid on elanud tohutul maa-alal Läänemerest Uuraliteni ja sealt ida poole. Ikka metsaväludel ja randadel. Väljapanekute seast kerkisid esile suuremad: jämedatest palkidest majad, kuhu sai sisse astuda ja veenduda, et ka lauad, pingid ja voodid olid tahutud palkidest. Oli ahje, mille peal sai magada ja konte soojendada. Oli avatud koldeid, millel leent keeta. Oli saunu suitsunud seintega.

Muidugi olid esindatud jahi- ja kalastustarbed, tööriistad, loomanahksed kehakatted, puust lauanõud ja muud tarbeasjad. Silma hakkasid naiste värvikirevad pluusid ja rätikud ning ehted suurtest rinnasõlgedest kuni rahadest tilisevate ripatsiteni. Justkui meie setudel!

MUL LANGES nagu kae silmilt. Oleme seostanud kõike, mis on ida poolt tulnud, vene mõjudega, mõistmata, kust Venemaa need mõjud sai. Küllap seepärast, et Nõukogude Venemaa oli enda meelest maailma algus ja ots. Kõik, mis tundus vähegi hea olevat, pärines tingimata Venemaalt, seega venelastelt.

Kuigi muromlased on rahvaste nimekirjast kadunud, on Ilja Murometsast saanud vene mütoloogiline rahvuskangelane. Sajandite jooksul alistatud (assimileeritud) rahvaid nimetasid «puhtvenelased» etnograafilisteks kildudeks. Miskipärast võtsid nad aga kildudelt üle ehitus- ja riietumisviisi, tööriistad, rahvalaulud ning muu säärase.

See, mida me näeme setu külades (näiteks katusega väravad, kinnised tarastatud õued, rahvariided ja -laulud), pole mitte vene mõju setudele, vaid setude mõju venelastele. See on põlisrahvaste pärand. Võib ju põlisrahvasteks nimetada neid, kes tuhandeid aastaid tagasi hakkasid eralduma soome-ugri algkeelt kõnelevast rahvast. Venelased kujunesid rahvaks alles XIV-XV sajandil.

ADUSIN SELGELT, et meie, eestlaste juured on hulga sügavamal kui «Vene-Eesti sõpruse juured», mida tuli poole sajandi jooksul (1940–1990) üles kaevata ja turgutada. Olgugi me, soome-ugri rahvad, väikesed – 24,2 miljonit, kellest ise oleme 1,125 miljonit –, meil on väärikas ajalugu. Selle meenutamine aidaku väljarändajail  mõista, kuhu nad kuuluvad.

Tagasi üles