Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/02/20/6360075t1hd34d.jpg)
Pärast seda, kui Donald Trump Valges Majas koha sisse võttis, olid USA ja Eesti suhted mõneti raamimata. Ameerika Ühendriikide uus administratsioon ei olnud oma sõnadega määratlenud, milline liitlane Eesti Vabariik tema silmis on ning kuidas ta Eesti panust hindab. Eile avalikustati aga Trumpi allkirjaga õnnitluskiri president Kersti Kaljulaidile Eesti Vabariigi 99. aastapäeva puhul. Nüüd võib öelda, et raam on seatud.
«Eesti on väärtuslik liitlane, sõber ja liider transatlantiliste sidemete arendamisel. Teie toetus Ukraina suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele on tähtis meie ühisele eesmärgile suurendada Euroopa regionaalset julgeolekut. Ma loodan meie koostöö jätkumisele üleatlandiliste sidemete edendamisel Eesti Euroopa Liidu eesistumise ajal.»
Need pöördumisest võetud laused kõlavad, nagu oleks need kirja pannud Eesti välisministeerium, eks ole?
Aga kas midagi muud oligi oodata, võib mõni õigustatult küsida. Üksnes diplomaatilisest loogikast lähtudes tuleks sellele eitavalt vastata. Aga...
Inglise keeles öeldakse ettearvamatult käituda võivate inimeste kohta «loose cannon» – toortõlkes «lahtine kahur». Donald Trump sobib lahtise kahuri võrdkujuks. Seetõttu oligi USA ja Eesti suhete raamimise ootus siinpool ookeani tavatult suur.
Trumpi toetuskirjast eufooriasse sattuda pole siiski mingit põhjust. Küsimus, kas Eesti on NATO liikmena hoitud, ei kao selle viisakusavalduse tõttu kuhugi. Me peamegi selle kohta ikka ja jälle küsima. Omaenda huvides.