Repliik. Kurvastan ja kummardan

Möödunud nädalal rääkis töökaaslane Ketlin sellest, kuidas ta ööuisutamisel käis ja seal taevalaternat süütas. Kõlab nagu üks tore pühapäeva õhtu jääl, eks? Minu kõrva kriipis aga, et ta käis seal üksinda.

Mul on hulk kiikse nagu ilmselt igaühel meist. Viimaste aastate jooksul on sinna lisandunud veel üks: mul on kahju inimestest, kes käivad üritustel üksinda.

Nii oli mul kahju Ketlinist, kes jääl üksinda taevalaternaga võitles. Kahju tuttavatest, kes on üksinda kontsertidele läinud. Kahju ka võõrast, kes kinosaalis minu kõrval istus ja oli filmi üksinda nautima tulnud. Mul on kahju isegi nendest, kes kohvikus üksinda lõunat söövad. Minu põlvkonnal on lihtsalt nii kujunenud, et üritustele minnakse kellegagi koos. Isegi enne sõbra sünnipäeva kohtutakse kaaslasega, et ei peaks peoruumi üksinda sisenema.