Sahvrilaeks olnud maal pandi kokku nagu vineerist pusle

Maal enne taastamist. Maali autor Juhan Kangilaski joonistas omal ajal ka Sakalale karikatuure ning esines näitustel õlimaalide ja akvarellidega. 1937. aastal hakkas ta vabakutseliseks ja lõi kaasa kõikidel linna kunstiüritustel. Foto: Kanuti konserveerimiskeskus

Pärast 77-aastast kaotsisolekut jõuab 24. veebruaril Viljandi raekojas taas rahva ette Juhan Kangilaski maal «Eesti iseseisvuse kuulutamine Viljandis 24. veebruaril 1918»

Maalil on olnud üsna tavatu saatus. 1939. aastal loodud õlimaal mõõtmetega 185 × 130 sentimeerit rippus 1939. aasta oktoobris Viljandi sügisnäitusel, ent selle edaspidise saatuse kohta polnud mitte mingisuguseid andmeid. Maal näis olevat kadunud, nagu poleks seda olemas olnudki.

Ühel 2007. aasta suvepäeval helises aga ajaloohuvilise Heiki Raudla telefon ning helistaja, Raudla endine õpilane, teatas, et oli oma sahvri laest leidnud maali.

Proovikivi restauraatoritele

Raudla sõitis koos Viljandi muuseumi direktori Jaak Pihlakuga kohale ja leidis oma suureks rõõmuks eest ammu kadunud teose. Vineerile maalitud pildist oli neljakümnendate aastate algul saanud sahvrilagi.

Möödunud aastal saatis Viljandi linnavalitsus maali restaureerimiseks Eesti vabaõhumuuseumi konserveerimiskeskusesse Kanut, mille meistritel on kunstiteoste taastamisega suured kogemused. Nad hakkasid tööga pihta mullu suve hakul ja lõpetasid aasta lõpul.

Kanuti maali, puidu ja metalli konserveerimise osakonna juhataja Viljar Vissel ütles, et on restaureerinud Põlva kiriku altarimaali osa, mida oli kasutatud kanakuudi uksena. «Sinna oli sisse lõigatud ava, et kana pääseks rahulikult nokkima. Praktilist meelt on kunsti peal rakendatud niisiis küll, aga laeks olnud maaliga ei ole meil varem tõepoolest tegemist olnud,» rääkis Vissel.

Tema kinnitusel oli Kanuti keskusesse jõudnud vineermaal üsna avariilises seisus.

«Ta avastati ju maja remondi käigus ja kui sahvrilage eemaldama hakati, tekkisid sinna sisse ka saejäljed,» kirjeldas Vissel. «Me ei tea muidugi, kas maal oli peidetud või oli seda kasutatud pigem kui materjali. Maali formaati on vähendatud: alumisest servast on puudu 16 sentimeetrit ja paremast servast kolm. Et maali laest eemaldada, oli seda tükkideks lõigatud enam kui paarikümne sentimeetri ulatuses. Siis ilmusidki maalitud kohad nähtavale.»

Nagu pusle

Viljar Vissel selgitas, et vineer on kihiline ja maalinguga on pealmine, umbes poolteise millimeetri paksune kiht. Ülejäänud kihte freesiti tagantpoolt, eemaldati kahjustatud kohad ning lapiti uuesti kokku nagu pusle.

«Eestpoolt ei näe sellest midagi, teiselt poolt on aga ribastatud maastik näha,» rääkis Vissel. Ta nentis, et töö oli väga põnev. See kujunes tehniliseks proovikiviks ega olnud pelgalt maali restaureerimine ja puhastamine. Ametis oli kaks restauraatorit, Marika Mängel ja Viljar Talimaa.

Vissel arvab, et maali siiski ei peidetud, vaid kasutati ehitusmaterjalina. «Näib, et see oli ühe praktilise meelega eestlase taaskasutus. Vaatas, et jube hea tükk vineeri, sellest saab lae. Samas eks ole muidugi romantiline mõelda, et maal peideti hävingust päästmiseks.»

1939. aasta 23. veebruari Sakala kirjutab teose saamislugu kirjeldades, et ajaloolisest momendist polnud säilinud ühtegi fotot ning seetõttu pidi kunstnik sündmuse rekonstrueerima pealtnägijate mälestuste järgi.

Maali restaureerimine maksis 900 eurot ning taastatud kunstiteos jääb edaspidi Viljandi linnavolikogu istungite saali raekoja teisel korrusel.