Sööme sõnu. Õpime nautima

Foto: Üllar Priks

Ma olen alati imetlenud, kuidas oskavad elada itaallased. Vähemalt siit paeselt pinnalt kiigates tunduvad nad ikka üle keskmise õnnelikud.

Ei no muidugi, kliima on seal soojem ja elatustase kõrgem. Aga sära itaallaste silmadesse toob oskus nautida. Nemad oskavad vastu võtta seda, mida päev neile pakub. Vaat see on kadestamisväärne.

Me kõik sööme ja joome. Ja kui natukene lihtsustada, siis nondesamade itaallastega üsna ühesugust kraami. Võib ju makaronid pastaks või sooja võileiva pitsaks nimetada – toit jääb ikka toiduks. Aga millise sündmuse teeb itaallane ühest söömaajast! Olgu see viiluke sinki ja tükike juustu hea veini kõrvale või lihtsatest roogadest lookas laud, mille ümber on koos kogu suguvõsa. Võhikule võib muidugi jääda mulje, et tol saapakujulisel maalapil muud ei tehtagi, kui aetakse head-paremat näost sisse ning kakerdatakse vintis peaga akordionimuusika saatel viinapuuväätide vahel ringi.