Essee: Kuuluda Euroopasse pikapäevarühmlasena on vilets perspektiiv

Peeter Olesk
, filoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Olesk
Peeter Olesk Foto: Margus Ansu / Postimees

Ajakiri «Looming» avaldas 1958. aasta jaanuarinumbris Ain Kaalepi luuletuse «Sõber, kui ehitad maja». Professor Karl Muru koostatud antoloogia «Sõnarine» kolmanda köite jaoks on autor kärpinud teksti kahe stroofi võrra ja muutnud mitut värssi.

Ain Kaalep kirjutas selle hispaania romansi (paarisvärsid on seotud täishäälikriimidega) Tõrmas, kus tema pere tollal elas, kuid «Sõnarise» koostajat ja toimetajat on autori mälu pisut eksitanud.

«Loomingu» jaanuarinumber anti laduda 17. detsembril 1957. Luuletus pidi olema valmis enne seda, niisiis on see kirjutatud kõige varem sügisel 1957 — ei kuidagi 1958. aasta esimesel nädalal, mil number läks trükki.

Vaatepiiri lahtisus ja võimalikult kauge nägemisulatus olid toona sotsiaalsed märgid, mille tähendust võis avada mitut moodi, kusjuures alateadlik diskussioon oli märksa intensiivsem kui otsene.

August Sang lahendas luuletuses «Igav õhtu» (1957) akende ja klaasi «probleemi» hoopis teisiti kui Ain Kaalep, nimelt kapitalistliku ühiskonna demokraatia kaudu — mõõtega, mis Ain Kaalepil puudub.

Vaatenurk ja vaatepiir

Lennart Meri töötas veel Eesti Vabariigi presidendina, kui kord tuli jutuks, kas oleme uues iseseisvuses jõudnud eelmise suhtes ligikaudu poole peale ehk lihtsamalt öeldes: mil määral sarnaneb 1990. aastate lõpp 1930. aastate algusega. Keegi ei väitnud, et nõnda pole mõtet küsida. Vastupidi, probleem oli üsna selge, sest see seisnes iseseisvuse pikkuses kui mõõtkavas, mis lükkab uue okupatsiooni ülimalt kaugele. Lennart Merd koormas mainitud probleem kahe nurga alt.

Üks oli presidendi valimine kui põhimõtteline protseduur: kas otse või parlamendifiltri kaudu või üle niinimetatud põllu? Kui otse, siis eeldanuks see põhiseaduse muutmist tingimustes, kus paljud ei teadnudki, mida too põhiseadus endast kujutab.

Teine oli Lennart Meri järglase isik, sest kuigi Meri oli õpetanud uue põlvkonna poliitikuid ja diplomaate, ei olnud ta jõudnud koolitada järgmist presidenti.

Asi polnud selles, nagu oleks ta käsitanud Eesti Vabariiki kui omaenda vara. Küsimus oli lihtsam: mida saab uus president eelmiselt kaasa ja nimelt raamides, kus varasem riigipea on alles? Kirjandusest teame vanade ja noorte vaheldumist ning senise peremehe saunikuseisusesse tõmbumist Hindreylt, Tammsaarelt ja Lutsult, aga neil käsitlustel (näiteks «Suves») puudub poliitiline mõõde.

Rahuldavat tulemust polnud

Sügiseks 2001 polnud Lennart Meril rahuldavat tulemust kummastki nurgast. Praegu, kümme aastat hiljem oleme jõudnud samade küsimusteni, ainult et üks on nüüd teada: president Toomas Hendrik Ilves kandideerib uuesti.

On teada veel teistki. Nood romantikud, kes asusid iseseisvuse heaks tööle aastal 1991, on jõudnud keskikka või sealt surma poole, aga neil on õigus küsida, mis saab edasi. Oma erialal professionaalid, tahavad nad teada, mis see neile sisse toob ja kui suures ulatuses ametialane pädevus neid kaitseb. Vaatepiir neil on: nad on töötanud paikades Ameerika Läänerannikust Hiinani. Nad oskavad võrrelda ning neil jätkub nõudlikkust. Kas ja kuidas see kasvab või millal asendub rahulolu ning mugandumisega?

Nendel aladel, mida mina mõneti tunnen, nimelt teaduskorralduses, rahvuslikus julgeolekus, veterinaarias ja arstiasjanduses on olukord üsna kriitiline ning ükspäinis ajude äravoolu peatamisega seda ei paranda.

Julgeolek küberruumis

On teada kolmandatki. Meie päevade maailm on suuresti elektrooniline, ühelt poolt seega harjumatult kättesaadav, teiselt poolt äärmiselt haavatav. Eestile tähendab see, et me peame teadma, mis toimub mujal, ning eelistatavalt esmaallikaist.

Kesk-Idas asuv Iraan on varjamatult tuumariik. Järelikult peab tema kõrgtehnoloogiline tase niisuguse staatuseni küündima. Meil Eestis pole vähimatki aimu sealsest kõrgharidusest. Kui täpsem olla, ei ole me Iraani kätte saanud, teda ära tundnud.

Haavatavad oleme seetõttu, et enamikul inimestel pole pädevust kaitsta küberruumis julgeolekut isiklike vahenditega. Me ei tea, kui suur see ruum on ning kui palju võib seal peituda meie vastaseid ning — ja see pole sugugi tähtsusetu — kuidas saame oma vastaseks... meie ise. Küberruum võib olla uskumatult impersonaalne, järelikult ka anonüümne. Põhjuslikkus ja vastutus niisugusel puhul hägustuvad ning selgusest saab vaatepiiril paks udu.

Euroopa aknad maailma

Ain Kaalepil tähendavad aknad läbipaistvust ja laia väljavaadet — nõukogudeaegses arhitektuuris oli nende suurus normeeritud, teisiti poleks saanud välisseinapaneele tööstuslikult toota —, teiste sõnadega elamist lahtises ruumis, pinnal, milles korra loob väärikuse austamine.  

«Austus» ja «väärikus» — kas pole need eluvõõrad sõnad? Ei ole, sest Euroopas tuleb vaadata kõigi ilmakaarte poole, pidades seejuures meeles, et niinimetatud euro­potsentrism on inimkonna üldhulgas väheste ideoloogia ning lääne-eurooplase vaateväljal asuvad eestlased Euroopa-kesksuse suhtes omakorda üsna äärel. Meist saab üle vaadata.

Kas nii juhtub, arvas Ain Kaalepi sõltuvat eeskätt meist endist. Meist sõltub see ka praegu.

Pooleks aastaks liiga suur tükk

Minu meelest on vähe viltused lubadused teha haldusreform enamuskoalitsiooni toel ära poole aastaga, see tähendab septembriks 2011, kui alustada kohe, või aastal 2013, olles näinud selleks ette raha 2012. aasta riigieelarves.

Haldusreformi tuum on Eesti kui Euroopa osa, ainult et me ei asu keset Euroopat Luksemburgi suurhertsogiriigi kohal, vaid Euroopa ja Ida vahelisel sillal vastu Venemaad ning põhjapoolse Ida ja Lääne vahelisel trepil. Eesti haldusreform tähendab ühtlasi Soomest Saksamaale ja Hiinast Prantsusmaale kulgevate transpordikoridoride reformi. Pooleks aastaks on see tükk liiga suur.

Seepärast eelistan väljapääsu, milles eestlane, selle asemel et vaadata Euroopast ülejäänud maailma puude vilus, oskaks näha seda kõrgemalt vaatekohalt, valguse käes. Niisugune vaatekoht avaneb punktis «Euroopa Idas», niisiis Euraasia terviklikkuses. Kui see punkt tundub päratu suur (ehkki ei olnud seda Middendorfile, Mannerheimile ega Merile), võtkem ette küberkaitse ja -terror, alustades igaühe kodusest majapidamisest.

Kui ka see käib üle mõistuse, olgem veel maalähedasemad. Juba on päevakorral tõsiasi, mida võib tõlgendada kui üht kutsehariduse tugevuse tagajärge. See on kutseoskuste kehtivus ehk täiendusõppele saatmine. Ei ole nii, et välismaale minnakse üksnes parema palga pärast. Sinna on kasulik minna ka jätkukoolituseks, mis pakub siinsest kõrgemale palgale lisaväärtuse, samal ajal kui meil tuleb täiendusõppele juurde maksta.

Kuidas olla eurooplane?

Et olla täpne: mingi kutse taotlemiseks tuleks kõigepealt kindlaks teha selle nõuded ja kui need muutuvad, käia nendega kaasas. Millised on eurooplaseks olemise nõuded? Keelte oskamine mõistagi, aga kui sügavuti peab eurooplane tundma Euroopa ja sellest lähtuva kolonisatsiooni ajalugu?

Tunnistan, et mina tunnen viimati mainitut puudulikult, nii et teeniksin eksamil tõenäoliselt hindeks «vaevalt tuleb toime». Saada Euroopast kui eksamist läbi koolipoisi kolmega ei ole mingi au. Sitsima jätmisest see päästab, kuid ei pruugi päästa pikapäevarühmast. Kuuluda Euroopasse pikapäevarühmlasena on vilets perspektiiv.

Eelistaksin avarat vaatevälja ehk — kui Ain Kaalepist edasi mõelda — akna tagant väljatulekut.

KES MA OLEN
Peeter Olesk,
filoloog

Olen filoloog, kes ei ole ainult filoloog — tüüp, kes eelistab igas asendis kodu, aga ei oska olla erak. Juba noorelt terava ütlemisega. Halastan sageli, andestan väga harva. Olen inimene, keda on raske klassifitseerida.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles