Müügimehe külaskäik ehk kuidas mind puhta õhu teemal hariti

Punases sõõris mõõtmistulemused. Kaldjoone ees enne õhupuhastust, järel pärast protseduuri lõppu. Foto: Sakala

See telefonihelin võib sind tabada kõikjal: autoroolis, vannitoas olles, tööd tehes. Mõtled, et praegu ei saa vastata, vaatan hiljem, kes helistas, ja valin tagasi. Aga telefon heliseb ja heliseb. Viimaks on midagi tõsist juhtunud?

Käed-vabad-süsteemi puududes peatad auto teeservas ja võtad kõne vastu. Keegi noorsand leiab, et tema on ainuke õige inimene su metsa eest hoolitsema. Veel parem oleks see Eesti parima hinnaga talle müüa.

Tormad vannitoast pooleldi seebisena telefoni võtma. «Kas ikka proua Tiina ise?» pärib sametise häälega mees. Ütled hädiselt, et seda küll, ja katsud telefonist kostvat tämbrit meeleheitlikult oma kaugemate tuttavatega kokku viia, aga sel pole mõtet: sa ei tunne seda härrat. Ta tahab sulle eriti head perenaise käsiraamatut müüa. «Eks ikka koristamist ja söögitegemist tule ette?» ahvatleb helistaja.

Lauatelefonist kostev tarmukas naisehääl teatab, et esindab firmat (firma nimi jääb telefonis arusaamatuks), kes tegeleb õhu puhtuse uuringutega. «Teile ei lähe see midagi maksma, teid ei kohusta see millekski, saate ainult palju uusi teadmisi.»

Lõpututest helistamistest karastatud ja kalgiks muudetud, keeldun ning katkestan kõne.

Paari kuu pärast helistab sama naine õhu kvaliteedi pärast muretsevast firmast uuesti. Rõhutab mitu korda, et mulle ei maksa see midagi, aga saan tarkusi, mida mul veel ei ole, lisaks ülevaate oma korteri õhust.

Peast lööb läbi mõte, et võiks ju osaluskatse korras selle asja läbi teha. Ütlen helistajale igaks juhuks, et olen ajakirjanik ja võtan endale õiguse kõigest lehes kirjutada. Ta ei pööra sellele mingit tähelepanu ja pärib mu vanust.

Kas mulle lihtsalt tundub või muutubki ta soliidset numbrit kuuldes veel innukamaks?

Tütarlapsest meheks

Lepime siis kokku, mil asjadega kursis olev tütarlaps (seda, et tegemist on tütarlapsega, toonitab helistaja mitu korda – ärgu vanainimesel olgu mingit hirmu) minu poole tuleb. Mõõtmiseks ja vestluseks kuluvat 40 minutit.

Veerand tundi enne kokkulepitud aega helisebki telefon ja lähen välisust avama. Lubatud tütarlapse asemel on ukse taga suure kandamiga keskealine mees. «See võtab aega poolteist tundi,» annab ta teada.

Ütlen, et mulle räägiti 40 minutist.

«40 minutit kuni poolteist tundi,» täpsustab tulija.

Kõigepealt uurib külaline, mis tööd ma teen ja kas palgast leiva peale või ostmiseks ka ikka jätkub. Siis läheme asja juurde.

«Mul on kaasas kaks aparaati. Mõõdame ära, mis siis nagu õhus parasjagu liigub, ja paneme kirja. Siis räägiks mõne sõnaga lähemalt, mis need asjad on,» tutvustab meesterahvas plaani.

Palun täpsustada firma nime.

«See on siin paberi peal kirjas, paber jääb teile. Kõik need andmed ja asjad jäävad teile,» kinnitab mees.

Paberi pealt näen, et firma nimi on Ocean Air.

Mees ühendab õhu kvaliteeti mõõtva väikese musta seadme vooluvõrku ja selgitab: «See mõõdab õhust ära mikroosakesed, mida me kogu aeg sisse hingame, ja suurema, halli tolmu, mida näete siis, kui näiteks päike paistab.»

Päris surmav ei ole

Mõne minuti pärast vaatab ta mõõdikut. «Numbrid on üsnagi kõrged. Kui nad jäävad enam-vähem pidama, siis saab öelda. Praegu kogu aeg järjest kerib kõrgemaks.»

Läheb veel natuke aega. Siis uurib külaline: «Ise alles tulite koju? Toas midagi tehtud ei ole?»

Ütlen, et just tulin, aga on nädala lõpp ja koristus on tõesti veel tegemata.

Lõpuks saab mõõtmine valmis.

«Hea oleks, kui mikroosakesi oleks alla 100, aga teil on 1682. See ei ole veel surmav annus, aga tervisele mõjub niimoodi, et… See on ikka 1,6 miljonit osakest ühes liitris õhus.»

Järgneb küsimus: «Kui palju õhku te korraga sisse hingate?»

Sellele ma hoobilt vastata ei oska.

«Kaks-kolm liitrit. See on 4,8 miljonit mikroosakest, mille sees on bakterid, tolmulestad, heitgaasid. Kui kasutate kodukeemiat, on kõik see ka siin sees.»

Rabavast uudisest veidi toibunud, pärin, kuidas ikka saab üks aparaat mõõta korraga tolmulesti ja heitgaase.

«Aparaat mõõdab kahes suurusjärgus: alla 0,001 mikroni ja üle. Kui neid sisse hingame, siis varem või hiljem avaldavad need tervisele mõju.»

Iga päevaga hullemaks

Nüüd tuleb visiidi teine etapp. «Et ka mingit muutust näha, on mul see teine abiline, millega ma puhastan toaõhu ära,» ütleb külaline.

«Mul on korralik tolmuimeja, pesen põrandaid ja pühin tolmu,» püüan oma majapidamist kaitsta.

«Selle juurde oleks me jõudnud vestluse käigus, kui tihti te koristate, kui kaua see aega võtab, mis asjad rohkem aega võtavad. Oleks vaadanud ka tolmuimeja sisse, ehk on soovitusi anda. Paljudele on üllatus, et seal on veel filtreid sees. Näiteks täna käisin ühe inimese juures, kel oli juba kümme aastat tolmuimeja filter vahetamata.»

Sellekohaseid näiteid on veelgi.

Mees jätab kuidagi sümpaatse mulje, ta ei ole libekeelselt pealetükkiv. Löön stsenaariumi sassi ja pärin, kas ta ka kodukülastuste eest tasu saab või ainult siis, kui midagi maha müüb.

«Jah, see on inimeste arvamus, et tuleb midagi pähe määrida,» kummutab ta minu kahtlused.

«Kas te ei tahagi siis müüa?» imestan.

«Müük on boonuseks. Kui inimene soovib seda osta, siis mina annan võimaluse seda minu firma kaudu teha,» vastab ta kavalalt.

Uurin, kuidas müük edeneb, ja kuulen, et ikka õnnestub müüa.

«Inimestel on õhupuhasteid vaja, sest, oleme ausad, ega õhk puhtamaks ei lähe. On nii? Iga päev tuleb uusi autosid juurde, uusi kemikaale, asi läheb hullemaks. Ainuke koht, kus me olukorda reaalselt muuta saame, on oma kodu. Nüüd küsingi: kas te soovite, et paneme selle puhasti siia tööle?»

Puhasti peab töötama vähemalt pool tundi.

Pärin, kas meie vaatame sel ajal telerit.

«Ei, ajame juttu,» kõlab vastus.

Valel on lühikesed jalad

«Paneme selle kõige kiirema õhuliigutamise peale, siis saab kõige kiiremini puhtaks. Näete, et ta läks kohe punaseks. Üldiselt läheb kodudes väga harva punaseks,» kõneleb mees.

Kahtlen, ega puhasti ole just niiviisi seadistatud. Mulle ei jäeta aga mingit lootust. «Seda küll ei ole. Mulle ei meeldi valetada, sest juba mu vanaema ütles, et valel on lühikesed jalad. Seda näen üliharva, et ta käima pannes läheb punaseks.»

Ja nüüd jõuame taas õigele lainele.

«Seda me arutakski vestluse käigus. Räägiks meie firmast ja selgitaks ka, mida silmas pidada. Eestis tegutseme seitse aastat, toome maale Lõuna-Korea firma Coway õhupuhasteid, mis on väga kvaliteetsed ja innovatiivsed. Pärast näitan. Sel õhupuhastil on ka Eesti ja Briti allergialiidu sertifikaadid. Vestluse käigus võiks tähelepanu pöörata mõningatele aspektidele. Kas õhupuhasti aitab teie koristamist lihtsamaks teha? Kas see õhupuhasti aitab teie enesetunnet ja heaolu parandada? Kas ta aitab pikas perspektiivis raha säästa? Teie aega kokku hoida? Mis kõige olulisem: kas see õhupuhasti hoiab teie tervist? Kõigile sellistele mõtetele võiks tähelepanu pöörata.»

Olgu etteruttavalt öeldud, et kui helistan hiljem allergoloog Maie Laanistele Eesti allergialiitu, lausub too, et sertifikaate nad ei jaga. «Andsime firmale meile tehtud esitluse põhjal tunnustuse. Lisaks katsetas üks meie liige, kes on koerakarvadele allergiline, Coway õhupuhastit paar nädalat oma kodus ja ütles, et tundis ennast veidi paremini.»

Kuid naaskem esitluse juurde.

Kui analüüsime põhjalikumalt mu koristamisharjumusi, saan isegi pisut mett moka peale: «Ma väga palju ei ole kohanud inimesi, kes raamaturiiulite pealt tolmu pühiksid.»

Samas suunatakse mu mõte õigele rajale: «Keegi ei taha aega kulutada selle peale, on targematki teha.»

40 päeva aastas

«Mis te arvate, kui palju inimene aastas koristamise peale aega kulutab?» kõlab järgmine pärimine.

Olen vastusega hädas nagu sisse hingatava õhu koguse määramisegagi.

«Statistiliste andmete järgi 30–40 päeva aastas. Päris palju ju. Alati oleks midagi targemat selle ajaga pihta hakata.»

Saan niisiis selgeks, kui mõttetult ma olen oma aega raisanud.

«Miks sa koristad?» uurib eksamineerija sina peale üle minnes.

Olen targaks saamisest juba natuke tüdinud ja pärin vastu, kas selline müügistrateegia on Ameerikas välja töötatud. Sellega annan aga vestluskaaslasele uue õnge.

«Ma olin kaks aastat tagasi Ameerikas. See on müstika: võid päev otsa sandalettidega ringi käia ja õhtul polegi midagi maha pesta. Miks näeme filmides, et nad heidavad kingadega voodisse? Seal ongi nii puhas!» räägib ta säravi silmi.

Küsimusele tuleb siiski vastata. «Koristan selleks, et tuba korda ja puhtaks saada.»

«Põhiline on siis tolmu pärast?» järgneb uus küsimus.

Vastan, et mitte ainult tolmu pärast.

«Aga kuskohast tolm tuleb?» pärib eksamineerija.

Võtame läbi kõik tolmu tekkimise võimalused ja tolmulestad, kelle põhitoit on inimeselt kooruvad naharakud. Suur nuhtlus on avatud raamaturiiulid. Seda tean isegi ja kinnitab ka mu külaline, tuginedes raamatupidajate autoriteedile.

«2015. aastal oli Eestis üle 70 000 astmaatiku, iga aasta tuleb juurde üle kolme tuhande. See on ka põhjus, miks ma tahaks jõuda nende asjade tuumani. Puutusin kokku kahe eri vanuses inimesega, kellel 2016. aastal diagnoositi astma. Üks oli maal puhtas kodus kasvanud laps, teine Männimäel elav alla kolmekümnene noormees,» kõneleb koolitaja ning lisab mulle otsa vaadates, et seda võib juhtuda igasuguses vanuseklassis.

«Miks pööratakse tähelepanu õhu kvaliteedile, on see, et meie tervised muutuvad järjest kehvemaks. Sada aastat tagasi olid ju ka tolmud ja asjad, aga mikrotolmu ja kemikaale sellisel kujul ja koguses ei olnud. See on reaalsus. Puhtamat õhku on ju parem sisse hingata.»

«Kahtlemata,» nõustun.

«Näed, mõnede asjadega oled ju nõus ilma pikemalt mõtlemata!» rõõmustab müügimees.

Siis viskame pilgu minu tolmuimejale. Saan väärt soovituse HEPA filter välja vahetada. Seda ma järgmisel päeval teengi, ladudes ilma kahjutundeta 40 eurot poeletile.

Õppetund on aga veel pooleli.

«Nüüd tuleb natuke piinlik küsimus: kas on olnud hingamisteedega probleeme? Astma, allergia?»

Ütlen, et neid hädasid ei tea endal olevat.

«Väga hea on selles suhtes,» sõnab külaline rahulolevalt, kuid ei jäta hoiatamata: «Olen väga paljude erinevate inimestega kokku puutunud, kel on vanas eas välja löönud allergia, kas või tolmuallergia.»

Järgneb näide seitsmekümneselt tolmuallergia saanud naisest, kel see oli nii kole, et juba lapiga tolmu pühkimisest tekkisid kätele haavandid. Teine näide on seitsmekümnene vanahärra, kel tekkis järsku tärkliseallergia.

Avaldan kahtlust, kas see sai ikka olla õhust tingitud.

«Ei saa välistada,» kõlab vastus.

Õhupuhasti punane tuli on kustunud. On lootust.

Edasi vastan köögist tuppa imbuvate lõhnade ning aknaservades võimaliku hallituse kohta, mida õnneks ei ole.

Aparaat on oma töö teinud. Õhk toas tundub tõepoolest kargem olevat. Järgneb uus õhu puhtuse mõõtmine.

«Ongi puhas, kõik läheb kirja.»

Ocean Airi päisega paberilehele saavad üles tähendatud uued arvud.

Pärin vahepeal, mis haridusega mu koolitaja on. «Kas keskkool on ikka lõpetatud?»

Tuleb välja, et ta on õppinud päris asjalikku eriala: lõpetanud kutsekeskkooli puusepana. Seda tööd oli ta ka teinud, aga ameti pidamisel oli takistuseks saanud tervis ja mis põhiline – suur soov inimestega suhelda.

Mees näitab mobiiltelefonis pilte puidust seinakelladest, mille ta on vabal ajal nikerdanud. Igaüks nendega hakkama ei saaks.

Järgneb õhupuhasti filtrite demonstratsioon.

Imeline hinnaskaala

Aeg veereb. Et asjaga ühele poole saada, pärin, kui palju puhasti maksab.

«Ma täitsa kirjutan siia,» ütleb mees numbrit õhu puhtuse näitajatega paberilehe tagaküljele kirja pannes.

Küsin, kas seda siis välja öelda ei või.

«Võib välja ka öelda. See on igal pool Eestis üks ja seesama. 1600 eurot on tema hind.»

Õppetund pole aga veel lõppenud. Demonstreerimisele tulevad õhupuhasti veepaak ja selle filter. Kui märgin, et mul oli kunagi õhuniisuti, mis töötas hästi, aga mürises liiga valjult, kinnitab külaline, et teab 1000 eurot maksvaid õhuniisutajaid, mis seisavad ainult sel põhjusel, et mürisevad ja märgavad liialt. Tema masinaga polevat seda hirmugi.

Jõuame taas rahani.

«Et reaalsemat pilti saada, ütlen ära, et on võimalik ka järelmaksuga saada. Kirjutan siis veel ühe hinnakese juurde. Selle hinnaga, mis ma enne kirjutasin, on võimalik kontorist osta. Paned raha lauale ja on võimalik selle hinna eest saada. Sellele hinnale ei ole võimalik järelmaksu teha. Külastusel on hind soodsam. 1400 eurot oleks külastuse hind. See teeb 40 eurot kuus,» räägib mees ja vaatab mulle kavala näoga otsa. «Kuidas tundub? On parem, jah?»

Edasi viiakse mind kurssi õhupuhasti nuppudega.

«Nüüd ma kirjutangi seoses sellega, et meil on kampaania SOS Lastekülaga, veel ühe hinna. Et iga ostu pealt läheb teatud osa nende toetuseks, siis on ka meie hind soodsam.»

Paberi tagaküljele ilmub summa 1150.

See jutt võtab lausa tummaks. Kui osa raha läheb heategevuseks, peaks hind ju kõrgem olema! Ütlen, et see on uskumatult ebaloogiline pakkumine. Selle peale kõlab mitte just veenev selgitus: «Meie tuleme omalt poolt alla veel, et te ostaksite ja lapsed saavad oma osa.»

«Aga kui ma tahan maksta 1600 eurot, kas siis ei saa lapsed midagi?» pärin kiuslikult edasi.

«Minu teada nad saavad oma protsendi ikkagi. Protsent on protsent, ma ei oska seda nimetada.»

Jutt tundub päris rappa minevat. Aga see pole veel kõik, nagu ütleb reklaam.

«Ootangi, et tuleks veel mõned küsimused. Vastavalt sellele, kuidas inimene ise tunneb. Ma ei tulnud müüma, ma tulin ideed pakkuma, et oma õhu kvaliteeti muuta. Kas tahate paremat, puhtamat õhku hingata või mitte? Kui me vaatame neid punkte, mida ma enne mainisin, siis mida te arvate: kas see seade muudab koristamise kergemaks?»

Külaline on jälle sõiduvees. Vaidlen talle vastu, et pühiksin õhupuhastajast hoolimata tolmu ja peseksin põrandaid.

«Kui tolmu on 50 protsenti vähem, siis on ka lapitööd 50 protsenti vähem vaja teha,» kõlab vastuväide.

Ei kujuta ette, kuidas riiuliservalt õhemat tolmukihti pühkides lapitööd vähem on, aga ei viitsi enam vaielda.

Siis läheb jälle pastakas mängu ja hindade alla ilmub kirje «+VIP».

«Mida see küll tähendada võiks?» küsib kirjutaja.

Mida VIP tähendab, seda ma tean. Varsti aga võin ma ka ise väga tähtsaks isikuks saada, sest kogu õhupuhasti hoolduse teeb firma tasuta, endal tuleb maksta vaid filtrite eest.

Ja uuesti kostavad küsimused, kas puhtam õhk parandab elu kvaliteeti ja heaolu ning aitab pikemas perspektiivis raha säästa. (Vastus: aitab küll.)

«Teie mõtlete kaasa, teile teevad need küsimused nalja, aga ma kohtun päevast päeva inimestega, kes ei saa aru neist asjadest,» võtab müügimees meie poolteise tunni pikkuse vestluse kokku.

Siin ongi asja tuum. Ei saa aru ja neile tehakse asi selgeks. Nii võibki juhtuda, et vaid pensionist elav 82-aastane vanainimene ostab endale elupäästva õhupuhasti.

Minust aparaadi ostjat ei saa. Seda enam, et internetist otsides leian sama firma õhupuhastid, millest kõige kallim maksab pisut alla 300 dollari.

Võimatu mõõtmine

Et asi oleks kindel – midagi see sertifitseeritud Dylos Corporationi seade pidi ju mõõtma –, helistan terviseameti Tartu labori kvaliteedijuhile Riina Leisile ja pärin, kas on võimalik lasta oma korteri õhu kvaliteeti mõõta.

«Kas te kahtlustate midagi või häirib teid miski?» uurib spetsialist.

Räägin, kuidas mul korteris õhu puhtust mõõdeti ja millised olid tulemused.

«Ei, tolmulesti me küll ei mõõda. Uurime õhku ikka siis, kui on kahtlus, et ruumides on midagi tervisele ohtlikku. Iga aine tuleb laboris eraldi määrata, niiviisi kõike korraga mõõta ei saagi,» selgitab Riina Leis.

Sellega on õhuodüsseia lõppenud. Elu läheb aga edasi. Järgmisel päeval leian postkastist ajalehtede vahelt pakkumise: «Palsam «Altai ravitseja» on universaalne kogu organismi tervenemise valem.»

ARVAMUS

Toivo Truuts Foto: Toomas Huik / Postimees

TOIVO TRUUTS,
Eesti keskkonnauuringute keskuse õhulabori juhataja

Iga asja jaoks on oma näitaja ja õigete tulemuste saamiseks kulub palju aega, sest laboris tuleb teha keerukad ja kallid analüüsid. On küll seadmed, millega saab analüüsida otse auto summutist tulevaid heitgaase, aga toas selliseid mõõtmisi teha on võimatu.

Tolmu saab muidugi mõõta. Aga milleks seda vaja on? On ju silmaga näha, kui tuba on tolmune või tolm õhus hõljub.

Äri on äri. Hiinas näiteks müüakse kalli raha eest kolmeliitristes purkides puhast Norra õhku ja ostjaid leidub.

Selline õhu kvaliteedi mõõtmine ja puhastite müümine peaks olema tarbijakaitseameti asi.