Eksperiment. Kuidas mehest ühe päevaga härra voolida

Loo autor enne ja pärast kohendamist. Foto: Elmo Riig

Juba Karl Kalkun teadis, et inimeses peab kõik ilus olema. Ja tähtis on nii sisemine kui välimine ilu – sedagi oleme kuulnud. Lihtsalt selle sisemise manu pääseb pahatihti ikka välimise kaudu.

Igasugused moe- ja ilunipid on alati olnud rohkem naiste pärusmaa, kuid teisipäeval, kui kõik ümberringi roosaks ja südamekujuliseks moondub, tunneb isegi tavaline eesti mees, et pole pääsu: tuleb juuksed seitlisse lükata ja puhas särk selga tõmmata. Veri vemmeldab ja mulje tahab avaldamist.

Kui oled muidu viks ja viisakas tegelane, kes liiga ereda leegiga ei põle, käib putitamine üsna lihtsalt. Kuidas saada aga enam-vähem müüdavasse pakendisse üks ülekaaluline ja karvane rokkar? No umbes sedasi.

Hommikul ilusalongi suundudes on veits gei tunne küll, mis seal salata. Aga mehed ei nuta. Arkaadia teel asuvas Diivas keeb elu nagu laevaköögis: föönid undavad, käärid klõbisevad ja naised klatšivad. Tunnen end võõrkehana justkui pimesoolde eksinud kirsikivi. Õnneks rahustab kosmeetik Merike Moks mu kiiresti maha ja viipab sõbralikult käega oma kabineti poole.

Keset hästi valgustatud tuba ilutseb midagi hambaarstitooli sarnast.

«Tähendab, et kohe pikali või?» – «Ikka pikali, jah.»

Midagi pole öelda, otsekohene ja kärme tütarlaps.

Alustuseks katab Merike Moks mu rinnaesise põllekesega ja tõmbab kätte kummikindad. «Hea, et ma ikka selili olen,» jõuan mõelda.

Ja siis läheb krohvimiseks. «Ma teen sulle nüüd keemilist koorimist,» teatab kosmeetik.

Millegipärast kangastub silme ees klaasist mensuuri loksutav ja saatanlikult irvitav Igor Maasik.

«Tegemist on lihtsa protseduuriga ning koorimiseks kasutame hapet.»

Löön varbad sirgu ja vabastan ühe nasaalse niutsatuse. Hapet?! Tähendab, kas uksed läksid sassi ja olen mingisse Mengele salalaborisse sattunud?

Kosmeetik Merike Moks on asunud happega reporteri nahka koorima. Täiesti ohutult. Foto: Elmo Riig

Moks suudab mu õlad siiski tagasi arstitooli vajutada ning hakkab rahustaval toonil protseduuri detaile selgitama.

Etappe on terve rida ja valdavas osas on need väga mõnusad – jää või toolile tukkuma. Kõigepealt puhastus, siis kaitsekreem silmade ümber, siis mingid nanomullid... Kui Moks justkui muuseas mainib, et uuemate tehnoloogiatega kursis olemiseks koguneb regulaarselt happeklubi, mühatan vaid laisalt nagu värskelt lambakintsuga lõpetanud peni, kui talle krõbinakauss ette tõstetakse. 

Saan veel teada, et näoprotseduure lasevad endale teha enamasti 25–35-aastased mehed ning neid on aina rohkem. Suurt meest ikka vägisi kosmeetiku kabinetti ei lohista, küll aga pidavat seda aeg-ajalt tegema resoluutsed pereemad oma vinniliste marakrattidega.

Jutt kõik ilus ja lõbus, aga siis jõuame happeni. Sellel on nii vänge lõhn, et silmamunad tahavad linoleumile potsatada.

«Sa täna õnne, et ma seda nina alla ei määrinud,» ütleb Moks naerdes.

Püüan hapnikku ettevaatlikult suu kaudu manustada ja tunnen, kuidas pisarad silmanurgast kõrvade poole nirisevad.

Vahepealse aja täidab kosmeetik mu maniküüri kohendades. Et happekihte kantakse näole kaks ja mõlemad peavad seal viis minutit tööd tegema, saavad käed nagu muuseas värskema jume. Lõpetuseks veel kaitsekreemid näkku, mingi esmaabipakett kotikesega kaasa ning olengi vaba.

Soodukaga maksab niisugune protseduur Diivas muide 48 eurot. Aga mis seal salata, tunne on värske ja peanupp justkui kilo jagu kergem.

Edasi suunatakse mind juukseid pesema. Või noh, jälle mugavasse tooli mõnulema. Ülejäänud töö teeb ära juuksur Marilin Hüvenen.

Saan alustuseks lõõgastava peanahamassaaži ja üksiti tehakse süvapesu. Viskan küll nalja, et ega seal suurt midagi nühkida ole, mul ju ainult ühe loki jagu karvu ongi peas, aga publik ei anna end kätte. Üritan siis asjalikum olla ja uurin, mis vahe on meeste- ja naistešampoonil.

«Lõhn,» teatatakse mulle seepeale. 

Mis on vahet meeste- ja naistešampoonil? «Lõhn,» ütleb juuksur Marilin Hüvenen. Foto: Elmo Riig

Hüvenen kougib oma kohvritest ükshaaval välja mitut masti tööriistu nagu Terminaator enne viimast kättemaksu ning õhus hõljub alistunud rokkari meelekohtadelt lahkuvaid üksikuid karvatuuste.

Kui kuulen, et töövahendid on juuksuritel asjad, mida nad kunagi kolleegile ei laena, noogutan mõistvalt kaasa. «Täpselt nagu minu tsiklivärk.»

«Sul peaks veel täna õhtul mingi pidu kah organiseeritud olema, siis oleks täispakett,» märgib Hüvenen kelmikalt.

Mnjaa, ma tean täpselt, mis pakett mul õhtuks on. Pisut aurutatud brokolit pereringis, siis raadiost «Rahva oma kaitse» käima ja laest pudenevat krohvi jälgima.

Mängleva kergusega ongi juuksed soenguks lõigatud ning juuksur laseb mulle lõpetuseks pähe veel pool ballooni lakki, et globulaarvalgust kiiver enne suurt finaali seibideks ei pudeneks. Mind ootab Tartu kaubamaja meesteosakonna personaalne klienditeenindus.

Oo jaa! Vaat just sedasi peaks üks härrasmees end riidesse saama. Ei mingit riiulite vahel sahkerdamist ja riietuskabiini vahet sõelumist. Selle asemel on mugava diivaniga privaatne ruum, laual trühvlikommid ning abiliseks silmist soove lugev isiklik teenindaja Helve Eelmäe. Allakirjutanu kabariitide ja taolise poputamisvõimaluse pärast fotograaf Elmo Riigiga Tartusse põristamegi.

Kõigepealt teeme selgeks üldise plaani. Tahaksin olla viisakas ja korrektne, aga mitte just mustas ülikonnas ja kõri pigistava lipsu otsas rippuda. Eelmäe heakskiidul otsustan, et komplekt koosneb vaba aja pintsakust, triiksärgist, tagasihoidlikest ühetoonilistest teksadest ning stiilsetest laia liistuga kingadest. Ja et kõht päris omatahtsi plehku ei pistaks, võtame appi elementaarsed traksid.

Isikliku teenindaja Helve Eelmäe valvsa pilgu all hakkab rokimees muutuma härrasmeheks. Foto: Elmo Riig

Teenindaja tassib privaatkabiini hunniku jakke ning asume proovima. Loomulikult on need esimese raksuga kõik liiga väikesed. Eelmäe suundub suuremate numbrite järele ning lõpuks jääb sõelale kaks isendit.

«Kumma noorhärra valib?»

Osutan kõheldes tagasihoidlikumale.

«Kas noorhärra on ikka päris kindel?»

Teen südame kõvaks ja jään enda juurde.

«Selge, lähen teile siis sobivaid pükse otsima.»

Uuel ringil on teenindaja juba resoluutsem. Kui küsin, kas pisut kulutatud välimusega püksid ei lähe kohe mitte, saan vastuseks jõulise pearaputuse.

Valituks osutunud püksipaar kannatab kiskumist umbes kubemeni ning jään nagu sukkpükste anatoomiat tudeeriv sõimeealine keset peegeltuba abituna seisma.

«Nüüd pean küll teisest osakonnast otsima minema,» pobiseb Eelmäe ning kaob ukse taha.

Kui lõpuks riidesse saan, on laup ikkagi märg ja tunne nagu kiletatud viineril. Teenindaja keerab pükste pisut liiga pikad sääred sissepoole peitu ja fotograaf Elmo asub groteskset modelli jäädvustama.

Kui oleme kaameranurga ja poosi paika saanud, kõlab käsk: «Nii, kõht sisse, pildistan!»

Tunnine moedemonstratsioon ongi lõppenud. Kui sooviksin valitud komplektiga poeuksest välja astuda, peaks taskus olema peaaegu 600 eurot. 

Õhtul kodus enne uinumist katsun käega otsaesist. See on nii sile, et võiksin ta vabalt päkapikkudele jääkeegliväljakuks rentida. Raadios teatab Mart Juur entusiastlikult: «Ja täna on meie saate muusikaliseks külaliseks ansambel Goresoerd!»

Mnjaa, maailm otsib ettevaatlikult endist tasakaalu.

ETIKETT

Reegleid, millega härrasmees võiks arvestada

• Härra ei hiline kunagi. Kui härra kutsub daami kohtama, peab ta olema ise kohal vähemalt kümme minutit varem.

• Härra tervitab daami kerge peakummardusega, vaadates samal ajal talle silma.

• Restorani saali sisenedes astub härra ees, et varjata daami juhuslike pilkude eest.

• Härra nihutab tooli laua juurest väheke eemale, et daam saaks istuda, ja võtab alles siis ise istet. 

• Kui lauda tuuakse menüü, valitakse koos toidud ja joogid ning tellimuse esitab härra.

• Maksab alati see, kes on esitanud kutse kohtamisele, ning tasumisel rahasummast ei räägita.

• Härra kingib daamile lilli, sobival ajal ja sobivas kohas. Näiteks teel teatrisse ei ole lillede kinkimine põhjendatud, sest neid pole teatris kusagile jätta. 

Allikas: etiketikoolitaja Inge Ojakäär