Vangla, haigla, surm. Aga on ka teine valik

Aastaid sõltuvusega maadelnud Dmitri tuli Jämejala kliinikusse abi otsima pärast seda, kui oli töö kaotamise järel narkootikumide hankimiseks kuritegelikule teele pööranud. Vanglas mõistis ta, et ei suuda endaga enam hakkama saada. Foto: Elmo Riig

37-aastane tallinlane Dmitri tuli Jämejala rehabilitatsioonikeskusesse ravile, kui oli kolm aastat iseendaga võidelnud. Töö kaotamise järel uimastite hankimiseks kuritegelikule teele pöördumine viis Dmitri peagi vanglasse, kus ta mõistis, et elu libiseb temast mööda, ilma et tema seda muuta suudaks. Ta tuli Jämejalale ja palus end ravile võtta.

«Mul olid ju eesmärgid, soovid. Tahtsin olla oluline ja vajalik,» räägib aastaid uimastisõltuvusega maadelnud Dmitri. «Kolm aastat uskusin, et saan ise sõltuvuse seljatamisega hakkama. Käisin küll tööl, seal ei mõelnud ma aga millelegi muule peale selle, kuidas teenida rohkem, et saaks rohkem uimasteid osta. Pärast töö kaotamist hankisin raha narkootikumide ostmiseks ebaseaduslike meetoditega. Sattusin vanglasse, kus mõistsin, et elu läheb minust mööda ja ma ei saa sinna midagi parata.»

Vanglast vabanemise järel leidis Dmitri tee Jämejala rehabilitatsioonikeskusesse. Nüüd, mil ta on läbinud raske võõrutuskuuri ja osaleb teraapiaseanssidel, tunnistab ta, et näeb elus jälle värve. «Ärkan hommikul heas tujus, rõõm on kõiki näha. Elu käib siin küll karmi plaani järgi, aga see polegi oluline, sest töötajate suhtumine meisse on soe. Keskuse juhataja on meile ristiema eest.»