Elujõuline pensionisüsteem

EUROOPA AJALOOS pole kunagi varem olnud vanu inimesi noortest rohkem. See tähendab, et meilgi tuleb hoolikalt läbi mõelda, kuidas muutuva olukorraga hakkama saada.

Hooliv ja vastutustundlik riik mõtleb erinevaid prognoose arvesse võttes ette, mis juhtub praeguse süsteemi jätkudes kümne ja ka 20 aasta pärast. Üksnes nii saab tagada pensionisüsteemi elujõulisuse ja ennetada paljude vanemaealiste langemist vaesusriski. Sellepärast ongi pensionireform vajalik nüüd ja kohe.

EESTI PENSIONISÜSTEEM koosneb kolmest sambast: kaks esimest moodustavad riikliku pensioni ja kolmas on erapension. Riikliku pensioni esimest sammast rahastatakse samal ajal töötavate inimeste sotsiaalmaksust, mistõttu on oluline, kui palju on iga pensionäri kohta maksumaksjaid ja kui palju laekub raha.

Esimese samba vanaduspension koosneb Eestis kolmest osast: baasosast, mis on kõigile võrdne, staažiosast ja alates 1999. aastast ka kindlustusosast, mis on seotud töötasuga.

Teise sambasse koguvad praegused töötegijad pensioniks raha ette. Inimene maksab oma palgast kaks protsenti pensionifondi ning riik lisab sellele töötaja palgalt arvestatava sotsiaalmaksu arvelt neli protsenti. Kolmandasse sambasse sissemaksete tegemise ja nende maksete suuruse otsustab inimene ise.

Ligi kolmveerandile Eesti tööealistele inimestele on praegune pensionisüsteem ebasoodne. Kuidas?

Üle poole miljoni inimese teenis 2016. aasta andmetel alla keskmise palga. Maakonniti teame, et kui mullu kolmandas kvartalis oli keskmine brutopalk Eestis 1119 eurot, siis näiteks Viljandimaal oli see 974 eurot.

Et ka teine sammas sõltub palga suurusest, kanduks palkade suur erinevus, sealhulgas eri piirkondade vahel, üle pensionidesse. Paljudele tähendaks see toe otsimist sotsiaalabist, mis pole aastakümneid kohusetundlikult tööd teinud inimeste suhtes õiglane ning lööb ka maksumaksja rahakoti pihta.

KUI PRAEGU SAAB 40-aastase staaži ja täiskoha, kuid miinimumpalgaga inimene pensioniks 29 protsenti keskmisest palgast, siis 2050. aastal saaks ta ilma pensionireformita kahe samba peale kokku pensioniks 21 protsenti riigi keskmisest palgast. Reformi korral moodustab tema pension ka 2050. aastal 29 protsenti keskmisest palgast. Pensioni osa ei tohiks mingil juhul kahaneda.

Seepärast ongi valitsus võtnud sihi muuta alates 2020. aastast riikliku vanaduspensioni arvestust. Pensioni suuruse määramiseks hakatakse pensioni esimeses sambas uuesti arvestama staaži. Üleminekuperioodil ehk aastatel 2020–2036 koguksid inimesed esimesse sambasse pensioniosakut, millest pool sõltub palgast ja pool töötatud aastatest. Alates 2037. aastast arvestataks vaid puhast staažiosakut: üks töötatud aasta annab ühe kindlustusosaku, sõltumata palga suurusest. Seos palgaga säilib reformi järel teises sambas, mis sõltub täielikult töötasu suurusest ja makstud sotsiaalmaksust.

Kuivõrd teise sambaga liitumine oli seni kohustuslik 1983. aastal ja hiljem sündinutele, on plaanis taasavada kogumispensioniga liitumine ka aastatel 1970–1982 sündinutele, et üleminekuperioodil oleks võimalik teise samba pensioni kogudes oma tulevikku investeerida.

Midagi ei muutu seega üleöö. Praeguste pensionikogujate esimese samba pension jääb sõltuma nii staažiosast kui ka palgast, sest juba kogutud kindlustusosakuid ümber ei arvestata.

LISAKS MUUDATUSTELE pensioni esimese samba suuruse arvutamises on pensioniiga plaanis 2027. aastast siduda keskmise oodatava elueaga. Pooled Euroopa Liidu riigid on praeguseks seda juba ühel või teisel moel teinud.

2015. aastal valmis Emori ja Praxise koostöös uuring Eesti vanemaealiste ja eakate toimetuleku kohta. Selgus, et tööd tegevatest vanemaealistest üle kolmveerandi kavatseb töötamist jätkata ka vanaduspensioniea saabudes. Ka praegu töötab veidi üle viiendiku Eesti pensioniealistest. Elukestev õpe ja hoiakute muutumine vanemaealiste töötajate suhtes on seega järjest tähtsamad.

Kõik ei ole muidugi nii lihtne, sest tööturult lahkutakse ka enne pensioniea saabumist. Praegused pensionärid põhjendavad seda kõige sagedamini tervisemurega, aga ka raskustega uue töö leidmisel. Nii ongi riigile suurim proovikivi aidata inimestel püsida hea vormi ja tervise juures, nõustada neid uue töö otsimisel ja toetada vajaduse korral ümberõppel. Aktiivne, tervisest hooliv eluviis ja osalemine ühiskonnaelus pakuvad eneseteostust ning vähendavad survet maksumaksjate arvust sõltuvale tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile.

Edaspidi saab igaüks ise valida pensionilemineku ea ning otsustada, kas saada pensioni osaliselt või lasta pensioni maksmine näiteks tasuva töö leidmise korral ajutiselt katkestada. Paindlikum pensionisüsteem arvestab nii inimeste sooviga pensionieas töötada kui võimalusega, et inimene soovib minna pensionile enne tähtaega. Milliste reeglite järgi kõik käima hakkab, seda asume koos partneritega üheskoos eelnõuks vormima.

Tuleviku pensionid peavad väärtustama kõiki inimesi, arvestama rahvastikuprotsessidega ja olema piisavalt paindlikud. Eesti peab otsima viise pensionivaesuse vältimiseks. Selle ülesande lahendamine sõltub poliitilistest otsustest, mida ei saa enam edasi lükata, aga mille elluviimine nõuab piisavalt pikka üleminekuperioodi.

REFORMIGA JA ILMA

Näited pensionist 40-aastase tööstaaži korral reformiga ja reformita. Väljatoodud summad on ligikaudsed.

• Kui praegu 54-aastane Halliste elanik Heldur, kes on teeninud miinimumpalka, läheb 2030. aastal pensionile, hakkaks ta ilma reformita pensioni saama 551 eurot ja reformi korral 590 eurot. 54-aastane Viljandis elav Ene, kes on teeninud kaks keskmist palka, hakkaks 2030. aastal pensionile minnes ilma reformita saama 1239 eurot ja reformi korral 1250 eurot.

• Helduri tütar, kes on praegu 30. eluaastates ja teenib miinimumpalka, jõuab pensioniikka 2050. aastatel. Reformita hakkaks ta pensioni saama 980 eurot, reformi korral aga 1323 eurot. Ene poeg, kes praegu on 30. eluaastates ja teenib kaks keskmist palka, jõuab samuti pensioniikka 2050. aastatel. Tema hakkaks reformita saama 2734 eurot ja reformi korral 2856 eurot.

Allikad: sotsiaalministeerium, rahandusministeerium