Kõpu mees ja Viljandi naine käivad Jaapanis tööl

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Lennusõit kaugele Jaapanisse on küll kurnav, ent seal töötamise väärtuslik kogemus korvab need ebameeldivused.

FOTO: Tuulike Kivestu

Eestist Soome tööle käia ei tundu mingi maa, kui mõelda sellele, et nii mõnigi sõidab tööle Jaapanisse.

Kõpu mehele Margus Vähile meeldib vabal ajal palju ringi liikuda, näiteks metsas, rabas või mere ääres. Samuti meeldib talle lugeda. Vaba aega saab ta aga tõeliselt nautida vaid iga kuue nädala järel, kui ta Jaapanist paariks nädalaks koju puhkama sõidab. Margus Vähi töötab elektrikuna Nagasaki linna lähedal kruiisilaeva ehitusel.

Põnev pakkumine

Eesti ja tõusva päikese maa vahet on Margus Vähi pendeldanud möödunud aasta aprillikuust saadik: ikka kuus nädalat seal ja kaks kodus.

Aga miks mitte eesti meeste klassikaline valik, tuhande järve maa Soome?

Selgub, et sealgi on Vähi lühikest aega ametis olnud. Ja terve 2015. aasta töötas ta Norras Bergenis.

«Jaapanisse sai mindud just seetõttu, et pakkumine tundus põnev. Teine kliima, teistsugune loodus, erinev kultuur ja huvitav töö laevaehitusel.»

Vähi elab Nagasaki linna lähedal Iojima saarel mere kaldal. Pärast hommikusööki võtavad tellitud bussid mehed peale ja viivad nad ligi veerand tunni sõidu kaugusele laevatehasesse.

Tööpäev kestab kümme tundi. «See on täitsa paras aeg,» leiab Vähi. «Ei väsita liiga ära.»

Siis viivad bussid mehed taas koju ning õhtu pärast sööki möödub Vähil tavaliselt internetis surfates.

Seltskond on laevaehitusel üsna kirju. On eestlasi, lätlasi, leedukaid, soomlasi, ukrainlasi, bulgaarlasi, filipiinlasi...

«Olen seal päris heaks sõbraks saanud kolme vennaga, kes on pärit Lõuna-Aafrika Vabariigist,» nentis Vähi.

Seda, kui kaua ühe laeva kokkupanek aega võtab, ta öelda ei osanud. Küll aga teadis ta, et sisetöödeks kulub pisut üle aasta.

Kindel eesmärk

Viljandimaal Kõpus ootavad pereisa pikisilmi koju naine Kadri ning kaks tütart: seitsmeaastane Kristina ja viiene Karoliina.

Nagu Margus Vähi ütles, suhtub naine tema kaugel tööl käimisse väga mõistvalt – teeb ta seda ju nende ühise eesmärgi, oma maja valmissaamise nimel. Nimelt kolis pere mõni aasta tagasi linnast eemale vanasse majja ja selle renoveerimine on pooleli.

«Palk on Jaapanis mõistagi palju suurem kui Eestis sama tööd tehes, muidu ma seal ju ei käiks,» rääkis Vähi. «Lapsed on muidugi iga kord väga kurvad, kui ma jälle ära pean sõitma. Just see hetk teebki selle töölkäimise emotsionaalselt kõige raskemaks.» 

Lisaks on tüütud pikad lennusõidud. «Sõit kestab üle kümne tunni ja on äärmiselt väsitav. Ka ajavahega on üksjagu raske harjuda.»

Samuti oli Vähil raske harjuda palavusega. «Näiteks augustikuus oli päeval sooja üle neljakümne kraadi.»

Samas on praegusel ajal Jaapanis Vähi sõnul väga hea olla, sest seal on isegi talvel soe. «Praegu näiteks valmivad apelsinid ja mandariinid.»

Teistsugune loodus ja kultuur ning eri rahvusest töökaaslased muudavad Vähi Jaapani-kogemuse väga positiivseks. Siiski plaanib ta välismaal tööl käia vaid seni, kuni maja täielikult renoveeritud saab. «Kohe, kui maja valmis, tulen Eestisse tagasi,» lausus ta.

Laevaehitusel ka naised

Võiks arvata, et laevatehases leidub tööd vaid meestele. Ometi on isegi mõni viljandlanna seal kätt proovinud.

Liina Lehes, kes oli varem töötanud ka mõnes Euroopa riigis, läks esimest korda Jaapanisse tööle 2015. aasta juunis ja tuli tagasi 2016. aasta märtsis. Tänavu jaanuaris sõitis ta sinna uuesti.

Ka Lehes töötab Nagasakis, aga tema teeb kruiisilaeva siseviimistlustöid.

«Naudin oma tööd, isegi siis, kui terve keha lausa kriiskab väsimusest. See töö pakub igal sammul midagi uut ja huvitavat,» kõneles ta ning lisas: «Seda ei juhtu just tihti, et tööd pakutakse teisel pool maakera. Jaapani eluolu ja kultuur erinevad Euroopa omadest ikka väga palju. Siin on täiesti teine maailm. Patt oleks olnud jätta selline võimalus kasutamata.»

Lehes töötab enamasti graafikuga kaheksa nädalat Jaapanis ja kaks kodus. Et sõit on kurnav, oli ta esiti Jaapanis aga lausa viis kuud järjest. «Tänu sellele sain ka seda õiget Jaapani elu kogeda,» ütleb ta.

Argipäeva hommikuti heliseb Liina Lehese äratuskell juba enne kella kuut. Praam viib töötajad teisele poole lahesoppi laevatehasesse, kus tööpäeva pikkus oleneb sellest, kui kiire parasjagu on. Vabal ajal meeldib Lehesele linnaga tutvuda või lihtsalt pikalt magada ja puhata.

Lehes peab nii kaugel tööl käimise juures kõige keerulisemaks sõiduks valmistumist ja asjade pakkimist. «Koduigatsust kui sellist enam ei teki, sest tead ju, et lõpuks saad ikka koju.»

Sellisel töökohal õpib Lehese sõnul iseennast kõige paremini tundma, eriti pingelistes ja keerulistes olukordades. Samuti paraneb kohanemisvõime.

Juba pärast esimese projekti lõppemist oli Liina Lehes kindel, et ta tahab Jaapanisse tagasi. «Ja siin ma nüüd olengi, taas selle riigi eripärasid nautimas.»

Tagasi üles