Tartu rahu Euroopa kontekstis

ELAME PRAEGU Eestis mingis mõttes nagu kahes ajavoolus. Ühelt poolt on tunne, et elame väliste sõja- ja vägivallauudiste keskel. Teisalt tiksub ajalookell, mis toob lähemale aasta 2018. Järgmine aasta on suur juubeliaasta, mil Eesti Vabariigi sünnist möödub sajand.

1918. aasta oli tähtis kogu Euroopa ajaloos. Lisaks Eestile oli see veel terve hulga vabariikide sünniaasta. Ka Eesti saatusekaaslased tähistavad 2018. aastal omariikluse 100. aastapäeva.

Aasta 2018 on kõigile eurooplastele meenutus, et sajand tagasi suutsid meie esivanemad lõpetada Esimese maailmasõja koledused. Ent Eestis peab iga koolipoiss teadma, et maailmasõja lõpp meile veel rahuaega ei tähendanud. Eesti riigi sünni kinnitumiseks tuli pidada sõda, mida me seni tunneme Vabadussõjana, aga mida tulevikus hakatakse inglis- või mandariinikeelsetes ajalugudes nimetama ilmselt Esimese maailmasõja jätkusõjaks.

Eesti Vabariigis langeb aasta algusse mitu tähtsündmust, mis on seotud riigi sünniga. Kohe aasta alguses (3. jaanuaril – toimetus) meenutame kuulsat vaherahu, mida võimaldas Tartu rahuläbirääkimiste pidamine. Siis on päev, kui saame tähistada Jaan Poska sünniaastapäeva (12. jaanuar – toimetus). Seejärel ongi käes 2. veebruar, kui püüame hetkeks lasta endast läbi seda emotsiooni, mida meis tekitab Tartu rahu aastapäev. See sündmus liigutab meid kõiki, olenemata sellest, mida me selles päevas kõige tähtsamaks peame. Tartu rahuleping on üks kivi suures müüris, mis lõpetas Esimese maailmasõja ja andis reaalse võimaluse luua maailmasõjajärgne uus Euroopa.

LUGEGEM TARTU rahulepingu algusridu: «Eesti ühelt poolt ning Venemaa teiselt, juhitud kindlast tahtmisest nende vahel tekkinud sõda lõpetada, otsustasid rahuläbirääkimistesse astuda ning võimalikult pea kindla, ausa ja õiglase rahu teha.»

Igal aastal on meil põhjust meenutada neid eesti mehi, kelle Eesti Demokraatliku Vabariigi valitsus oli määranud allkirjaõiguslike volinikena rahuläbirääkimiste delegatsiooni. Need mehed kirjutasid oma nime igaveseks meie ajalukku, sest nad said hakkama millegi nii suurega, millega Jakob Hurda sõnadega öeldes saavad hakkama vaid need, kes on vaimult suured.

Tartu rahulepingu tekstis on nende meeste nimed kirjas sellises järjekorras: Asutava Kogu liige Jaan Poska, Asutava Kogu liige Ants Piip, Asutava Kogu liige Mait Püümann, Asutava Kogu liige Julius Seljamaa, Kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots. Oleks väga tore, kui nende meeste tegemisi ei meenutataks ainult 2. veebruaril, vaid muudelgi päevadel, ka nende meeste sünnikohtade koolides.

Tean, et kindlasti meenutatakse neid mehi, eriti Jaan Poskat, Jõgevamaal Laiuse koolis, mis kannab nüüd Laiusel sündinud Poska nime. Laiusel teavad juba lapsedki, et nende kandi mees aitas tuua Euroopasse taas rahu. Lapsed teavad, et just 2. veebruaril 1920 muutus ajutine vaherahu Venemaa ja Eesti vahel kaheks aastakümneks pidavaks rahuks.

TARTU RAHULEPINGU esimene artikkel sõnastas kõige olulisema: «Selle rahulepingu jõusse astumise päevast arvates lõpeb lepinguosaliste vahel sõja seisukord.»

Tänapäeval räägime Eestis rahust ehk enam, kui oskame seda päriselt nautida. Sõja üle elanud inimesed oskasid seda nautida palju rohkem. Neile polnud vaja seletada, milleks see hea on. Rahu on hea, et elada. Nii lihtne see ongi.

Pole kahtlust, et Tartu rahulepingu teine artikkel sõnastas olulised garantiid Eesti riigi tegemistele. Kirja sai pandud lubadus, et Venemaa tunnustab «ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad.»

Eesti riik oli suutnud oma suure naabriga osavalt läbi rääkida, sest lepingusse sai kirja veel üks lubadus: «Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.»

Tagasi üles