Viljandi kassi käpajäljed kinolinal

Katrin Kissa Foto: Kristi Markov

Vähe on Eestis filme, mille valmimisele oleks kaasa elatud samasuguse kire ja käraga nagu Rainer Sarneti lavastatud «Novembrile», mis eile publiku ette jõudis. 2005. aastal aplombikalt alanud filmitegemine jäi võttemeeskonna tüli ja segaste rahaasjade tõttu kaheksaks aastaks seisma. Seejärel vahetus meeskond, muutus stsenaarium, mängu astus kange viljandlanna Katrin Kissa ja asjad hakkasid juhtuma. 

Teha film Andrus Kivirähki menuromaani «Rehepapp» ainetel oli kahtlemata pretensioonikas ettevõtmine. Seetõttu ei ole midagi imestada, et just Kissa produtsendiks sai – temal pretensioonikusest puudu ei tule. Ambitsioonitu ja säravaba produtsent lihtsalt ei suudaks ohjata nii märgilisi, piire nihutavaid filme, nagu olid näiteks Veiko Õunpuu lavastatud «Sügisball» ja «Püha Tõnu kiusamine». Kissa suutis.

Tegelikult ei ole seniajani saavutatud ühiskondlikku üksmeelt selles, kas mainitud linateosed on kodumaise kinematograafia kohati pudedas müüris lõhkuvad või liitvad kivid. Ja «Novembriga» on õhku visatud järjekordne küsimus. 

Eesti filmi arhetüüpne atribuutika oleks selles filmis justkui olemas: mustvalge pilt, grotesksed karakterid, katkendlik dialoog ehk lühidalt öeldes sitt, suled ja pisarad. Aga erinevalt varasemast ei ole seekord ette võetud avalikkusele suhteliselt vähe tuntud materjali, vaid hoopis armastatud rahvakirjaniku menuk, millega on ennast teadlikult asetatud olukorda, kus osaks võivad saada nii üldsuse põlgus kui vaimustus. 

Risk? Jah. Järgneva paari nädala jooksul ootab filmi arvustuste rahe. Julgemad spekuleerivad juba praegu selle üle, kas Eesti linateost ootab teist korda ajaloos ees Oscari nominatsioon. 

Kes see Katrin Kissa siis ikkagi on ja kuidas on temast kujunenud üks Eesti mõjukamaid filmiprodutsente?

Ta on sündinud 1977. aastal ja kasvanud Ramsil. Oma õe Margit Kissa sõnul oli ta juba lapsena detailitäpne ja pedantne. «Talle meeldis nokitseda, teha peenelt ja kvaliteetselt. Sellepärast rohis tema peenraid, pani riideid kokku ja kaunistas piparkooke. Mulle jäid kiire tulemusega tööd, nagu muruniitmine ja riisumine. Katrin on alati olnud omapäine ja iseteadlik nagu kissa ikka («kissa» tähendab soome keeles kassi – toimetus). Minu jaoks on üldse veider teda Kat­riniks kutsuda. Ta on kooliajast saadik kõigile lihtsalt Kissa olnud.»

1995. aastal lõpetas Katrin Kissa Viljandi Maagümnaasiumi ning viis aastat hiljem Tallinna ülikooli telerežii erialal, olles end 1999. aastal täiendanud Taanis Lyngby meediakoolis. Järgnesid aastad meediakanalites ja produktsioonifirmades eri ametikohtadel ning mitu korda enesetäiendamist välismaal, kuni 2007. asus ta produktsiooniettevõttesse Homeless Bob, mille tegevjuht on seniajani. 

Selles, et Eesti filmi mikrokosmilise tiigivee produtsendina üle kallaste ajanud, ent ametilt telerežissööri ainsaks režiiks on jäänud neljaminutilise lühi­draama oma, võiks aduda omajagu irooniat. Selleks pole aga vähimatki põhjust, kui vaadata tema seniste tööde nimekirja. Mõnel pool Veiko Õunpuu personaalprodutsendiks nimetatud Kissa juhtimisel veeretati 2006. aastal kaevikuservale pöörase võimsusega kahur, mis tulistas kanonaadis välja «Tühiranna» (2006), «Sügisballi» (2007), «Püha Tõnu kiusamise» (2009) ja «Free Range’i» (2013). Sekka veel Rainer Sarnetiga tehtud «Idioot» (2011). Puha festivalistaarid, üksteise järel kiitust ja karda pälvinud teosed.

«Otsust, et minust ei saagi režissööri, ei olnud raske vastu võtta,» tunnistas Katrin Kissa juba 2009. aastal Eesti Päevalehele. «Pigem peaksin vastu võtma otsuse, et hakkan režissööriks, aga seda pole ma teinud. Tõenäoliselt ei tee ka.»

Seni on Kissa lubadust pidanud. 

Teletöölt filminduse juurde sattumises ja produtsendiameti omaksvõtmises võib Katrin Kissa «süüdistada» Jaak Kilmit, kes kaasas ta 2004. aastal arendusprodutsendina «Sigade revolutsiooni» filmimise juurde. Edasine on ajalugu, kuigi vaid seitse aastat tagasi oli Kissa täiesti veendunud, et ei hakka kunagi unistama suure produktsiooni juhtimisest. Maailma mõistes võib tema sõnu seniajani tõeks pidada, Eesti filmi mastaape arvesse võttes on ta aga väljaöeldu vastu juba lootusetult eksinud. 

Julguse sedasi arvata annab tõik, et mitu Kissa kaasalöömisel loodud filmi on moel või teisel äratanud tähelepanu paljudel festivalidel. Kissa kuldse puute tagant aimdub loomuomast himu tasu järele, nagu ta ise on kümne aasta eest väljendunud.

«Oma esimese palga teenisin kaheksaselt Kösti aiandis jäätisepulgaga begooniate mulda kobestades. Pereliikmetega kauplesin peenraha ja vastuteenetega. Ükskord rohisin lasteaias peenrad puhtaks – lootsin, et kui juhataja näeb, annab mulle kuldmedali,» rääkis ta siis. 

Jaak Kilmi ütleb, et teda võlus Katrini juures naiivsus. «Selle sõna kõige paremas tähenduses,» täpsustab ta. «Ilma sellise naiivsuseta ei julge inimesed sageli väljakutsetele vastu astuda ja suured asjad jäävad sündimata. Katrinil seda probleemi ei olnud. Ja kõige lihtsamalt öeldes oli ta juba toona lihtsalt särav isiksus, kes jäi silma ja keda oli seetõttu lihtne kaasata. Nüüd on ta kahtlemata staarprodutsent, kes võib endale režissööre valida. Eks see ole ka põhjus, miks ta on jäänud kindlaks Rainer Sarnetile ja Veiko Õunpuule. Need nimed on kindla peale minek ja seda näitavad ka nende senise koostöö viljad.»

Üldiselt meeste pärusmaaks peetavas filmiproduktsiooni maailmas on Katrin Kissa kahtlemata erakordne kuju. Aga miks?

Režissöör Arbo Tammiksaar mõtleb veidi ja kostab siis: «Karakterit on Kissal kõvasti. Ja sellist leebet iseenesestmõistetavust, millega ta manööverdab end välja ebamugavatest olukordadest ning väldib tüütuid või tema meelest andetuid loomeinimesi. Ise ta kirge välja ei näita, aga peab lugu kirglikest natuuridest, kes suudavad oma projekte kaitsta ja edasi viia. Sellistele režissööridele on ta kaitseingliks.»

Jaak Kilmi lisab: «Olen ise teinud palju dokumentalistikat, kus määramatuse osa võtteperioodi juures on väga suur. Katrinile see ei sobi, tema on kindla käega juht ja mängufilmi tegemise juures tuleb temast parim välja.»

Ka õde Margit ütleb, et Kat­rinis on täpselt pooleks «päris maailma» pool ja loomeilm. «Kui nooruses võis tunduda, et loomemaailm on tekitanud tema jaoks aja- ja ruumivaba mulli, siis nüüd on ta mõlemal positsioonil võrdselt tugev. Tal on võime näha mittemidagiütlevas asjas suurt ja edukat lõpp-produkti. Ta ei lepi pooliku tulemusega.»

Et kaitseingli arsenali võiks kuuluda ka haavatavus ja näiline pehmus, tundub esiotsa kummaline. On ju Katrin Kissa ajakirjale «Teater. Muusika. Kino» ise tunnistanud, et ei talu kriitikat kuigi hästi. «Mind külastavad kohe kas liigne sõjakus või enesehaletsus,» ütles ta.

Toona oli värskelt linastunud «Püha Tõnu kiusamine», mis pälvis festivalidelt kaks auhinda ja neli nominatsiooni, kuid millele kohalik vastuvõtt kujunes leigeks. Kissa nentis: «Tekkis tunne, et tänapäeva inimestel on suuresti kadunud võime abstraktselt mõelda.» 

Arbo Tammiksaar märgib muiates: «Kissa on nagu me kõik haavatav. Ja tema meeleolukõikumised on üdini naiselikud. Eks ta ole pikemat aega olnud üks jalgratta seljas lehviv unistus. Mõnedki mu filmikauged sõbrad on tema järele õhanud, teadmata, et ta on tegelikult raudne natuur.»

Kissa, see lehviv unistus ja raudne natuur, tegutseb Tallinnas, kuid ta on öelnud, et ehkki suures linnas on lõbus, ei ole see tema loomulik keskkond. Nüüd, mil ta on kaheaastase Kimi ema, leiab ta üha sagedamini tee Viljandisse. Ja oma Tallinna kodus ootab ta kevadet, et akna all kasvav kastanipuu õide läheks. Päeval, mil see puu sealt kaob, kolib ta Tallinnast ära. Kuhu tahes.