Viljandi kassi käpajäljed kinolinal

Katrin Kissa Foto: Kristi Markov

Vähe on Eestis filme, mille valmimisele oleks kaasa elatud samasuguse kire ja käraga nagu Rainer Sarneti lavastatud «Novembrile», mis eile publiku ette jõudis. 2005. aastal aplombikalt alanud filmitegemine jäi võttemeeskonna tüli ja segaste rahaasjade tõttu kaheksaks aastaks seisma. Seejärel vahetus meeskond, muutus stsenaarium, mängu astus kange viljandlanna Katrin Kissa ja asjad hakkasid juhtuma. 

Teha film Andrus Kivirähki menuromaani «Rehepapp» ainetel oli kahtlemata pretensioonikas ettevõtmine. Seetõttu ei ole midagi imestada, et just Kissa produtsendiks sai – temal pretensioonikusest puudu ei tule. Ambitsioonitu ja säravaba produtsent lihtsalt ei suudaks ohjata nii märgilisi, piire nihutavaid filme, nagu olid näiteks Veiko Õunpuu lavastatud «Sügisball» ja «Püha Tõnu kiusamine». Kissa suutis.

Tegelikult ei ole seniajani saavutatud ühiskondlikku üksmeelt selles, kas mainitud linateosed on kodumaise kinematograafia kohati pudedas müüris lõhkuvad või liitvad kivid. Ja «Novembriga» on õhku visatud järjekordne küsimus.