Soomaa Leidale tuli koduigatsus peale

2009. aasta suvel, kui Leida Soomaal poegi kasvatas, polnud ta veel Kotkaklubi informaatoriks hakanud. Praegu lendab see must-toonekurg, saatja seljas, tõenäoliselt Türgi või Kreeka kohal, et peagi Eestis uus pesakond välja haududa. Foto: Urmas Sellis

Leida oli juba sügisest saadik konutanud keset Sudaani ühe Valge Niiluse sessoonse harujõe ääres ja vahetanud elukohta vastavalt sellele, kus parajasti vett leidus.

Ei saa öelda, et ta end Põhja-Aafrikas võõrana oleks tundnud. Vihmaperioodi järel kuivast kõnnust lainetavaks jõeks muundunud paik meenutas must-toonekurele natuke kodust Soomaad, kus veerohkus oli samuti ajutine nähtus. Vähemalt kui päris sood kõrvale jätta.

Kohalike kuuldes ta seda võrdlust siiski ei kasutanud. Mine tea, äkki pühad iibised veel solvuvad, kui Raudna ja Halliste niret iidse Egiptuse eluliini Niilusega kõrvutatakse. Leidat ennast ei morjendanud suuruste vahe sulevõrragi. Ta teadis, et elus püsimiseks piisab ka Eesti väikestest ojadest ja jõgedest — peaasi kui külm natukenegi taanduks ning need jäised kalakonservid viimaks avaneksid.

19. veebruaril tunduski Leidale, et kui nüüd teele asuda, jõuab ta õigel ajal Eestisse. Varajane saabumine oli küll veidi riskantne, kuid ometi väga oluline, sest vastasel korral võis keegi hea pesakoha noka alt ära napsata. Eelmisel aastal oligi ta kojulennuga hiljaks jäänud ega tahtnud nüüd sellega enam riskida. «Pealegi,» mõtles Leida, «eks kutsunud president talente juba ammu koju!»

Ja ta asus esimesena teele.

Ebakindel liidripositsioon

Esimene oli Leida vähemalt nendest Eesti lindudest, kes Kotkaklubilt GPS- või satelliitsaatja kaela on saanud. Teiste suleliste käekäigust on meil sama vähe andmeid kui sellest, mida Leida koduteed tiibade alla võttes tegelikult mõtles.

Õigupoolest pole kiireima startija tiitel isegi moodsa tehnikaga varustatud kotkaste ja must-toonekurgede seas päris kindel, sest tavaliselt Keenias talvituvalt must-toonekurelt Raivolt saabus hiljuti signaal Ida-Kreekast.

Mittetulundusühingu Kotkaklubi juhatuse liikme Urmas Sellise sõnul ei saa selle põhjal Raivo käikude kohta veel siiski järeldusi teha, sest tema andmed ei laeku kümmekonnameetrise täpsusega GPS-i vahendusel, vaid satelliitsaatja kaudu, mille täpsus kõigub mõnesajast meetrist mõnesaja kilomeetrini. Teiseks katkes novembris, kui Raivo maiustas Iisraeli kalatiikidel, temaga ühendus ja seetõttu pole teada, kas ta tänavu üldse Kesk-Aafrikasse lendas.

Oli Leida siis esimene teeleasuja või mitte, igatahes ei õnnestunud tal liidrikohta kuigi pikalt hoida. Juba märtsi algul oli kalakotkas Erika temast Egiptuse piiril mööda kihutanud, ehkki mitte kauaks. Nimelt tavatseb tema paljude eestlaste kombel Egiptuses puhata ja sinna ta esmaspäeval end kaladega kosutama jäigi. Leida pausile esialgu aega raiskama ei hakanud: eilsed andmed tulid juba Türgist.

Teadustöö võib tuua spiooni surma

Mustal Mandril talvitus sel aastal vähemalt viis Kotkaklubi saatjaga lindu, kel tuleb nüüd läbi rahutustes vaevleva Põhja-Aafrika kodumaale tagasi jõuda. Õnneks ei kulge ühegi rännutee üle eriti vägivaldse Liibüa, ehkki kaardi järgi otsustades oleks must-toonekurg Pirsul just sealtkaudu kõige otsem Kamerunist Eestisse lennata.

Maapinna soojenemisest tekkivaid tõusvaid õhuvoolusid kasutavad toonekured ja röövlinnud ei armasta pikalt mere kohal lennata. Samuti vajavad nad rändel toitu, mida kõrb ei paku, seepärast kulgeb nende marsruut tavaliselt piki Niilust ja seejärel Lähis-Ida kaudu ümber Vahemere, ükskõik kus kandis nad Aafrikas ka talve veetnud poleks.

Seetõttu ei karda Urmas Sellis, et Liibüas vihisevad kuulid võiksid mõnda meie kotkast või kurge tabada. Kahjuks ei tähenda see, et mahalaskmisoht oleks välistatud: nimelt on mõnes riigis levinud jõhker komme kasutada suuri linde looduslike märklaudadena ja nende pihta tulistatakse, hoolimata sellest, et laibaga pole midagi peale hakata.

Jaanuari algul vahendasid Eesti uudisteportaalid eriti kurioosse loo: Saudi-Araabias olid kohalikud julgeolekujõud püüdnud kinni Iisraeli ülikooli GPS-saatjat kandva raisakotka, pidades teda juudiriigi välisluure agendiks. Mis Mossadi arvatavast käsilasest edasi sai, pole kahjuks teada, kuid kõnealune juhtum ei pruugi olla sugugi ainus omataoline.

Urmas Sellise jutu järgi võis seesugune saatus tabada ka üht Kotkaklubi saatjaga kurge, kes Türgis salapärasel moel kadunuks jäi. Kõigest paar päeva enne signaali lõppemist olid kohalikud linnumehed käinud teda pildistamas ja teadsid seetõttu kinnitada, et kurg oli hea tervise juures ega kannatanud mingi silmanähtava häda all. Küll aga olid kohalikud rääkinud, et ümbruskonnas luusib ringi tiivuline salakuulaja.

«Võib-olla lastigi ta spiooni pähe maha,» kahtlustab Sellis.

Et oma teadustöötajaid säärastest sekeldustest vähegi säästa, värvivad ornitoloogid GPS-saatja kandja sulestikuga võimalikult ühte tooni. Lõbu pärast kõmmutajate käest või muudest ohtudest, nagu elektriliinidest või kurjast kliimast, kamuflaaž muidugi ei päästa.

Õnneks ei koge tiivulised oma teekonnal ainult vaenulikkust. Näiteks must-toonekurgede seas populaarsete Iisraeli kalatiikide pidajad suhtuvad neisse isegi soosivalt, sest need linnud söövad prügikalu, kes kaubaks kasvatatavate eest toidu pintslisse pistavad.

SAATJAD
Kotkaklubi saatjaid kannavad
• kalakotkas Erika
• suur-konnakotkad Iti ja Tõnn
• must-toonekured Raivo, Priidu, Valdur, Oss, Pirsu ja Leida.
Allikas: Kotkaklubi