Reporter läks libedale teele

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Nii käest ära reporteril õppesõiduauto libedarajal ei läinud, nagu pildil nähtaval õppuril juhtus. Kainestavaks katsumuseks kujunesid sooritatud harjutused aga siiski. Füüsikaseadused kehtivad kõigile, see on halastamatu fakt.
Nii käest ära reporteril õppesõiduauto libedarajal ei läinud, nagu pildil nähtaval õppuril juhtus. Kainestavaks katsumuseks kujunesid sooritatud harjutused aga siiski. Füüsikaseadused kehtivad kõigile, see on halastamatu fakt. Foto: Marko Saarm

Kahe õppurite rühma vahele jääva tunnise pausi ajal istun ise õppesõiduauto rooli. Minu kõrval võtab istet Jaan Kleemann. Mind ootab elu esimene harjutus spetsiaalsel libedasõidurajal. 20 aastat autojuhistaaži ja 40 000 aastas läbitavat kilomeetrit ei tundu äkitselt enam mingite näitajatena. Ma ei saa salata, et paanikasegune ärevus võtab maad. 

Libedaraja algusesse jõudes käsib Kleemann mul siduri ja piduri korraga põhja rammida, et seejärel pidur murdosasekund hiljem vabastada ja ette kerkivast takistusest mööda põigata. Kuulen teda valesti ja jätan mõlemad pedaalid põhja. Takistusest pääsen küll mööda, ent selle taga asuvate koonuste vahele ei suuda autot enam tüürida – kontroll masina üle on kadunud. 

Teisel korral õnnestub katse veatult. Rahuloluks aga põhjust pole, sest kolmandale ringile minnes teatab Jaan Kleemann, et lülitab ABS-i välja ja pean hakkama saama blokeerunud ratastega. Taas suudan takistusest raskusteta mööduda, kuid selle taga teen uhke pirueti. Mu käte asend roolil oli nii kardinaalselt vale, et auto üle võimu saavutamine osutub ületamatuks raskuseks. Vannun mõttes tasakesi. 

Märksõnad

Tagasi üles