Aastaid tagasi jättis mu ema kolides maha lillepoti, milles kasvas aaloe. Orvuks jäänud taim sattus minu boheemliku hoole alla, ent edenes imekombel üsna hästi.
Aaloe armastab üsna laiska peremeest
9. märts 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pahatihti möödus nädalaid, enne kui mul tuli meelde aaloed kastmisveega kosutada. Oma elupäevi veetis taim valgusküllases koridoris, kus on suvel kõrvetavalt kuum ja talvel jahe. Seda kummalisem tundus, et ta kosus kõige kiuste kenasti ning temalt sai ikkagi ravi otstarbeks lehti näpistada.
Lihtne kasvatada
Hiljem olen uurinud, kuidas tuleks aaloed kasvatada, ning leidnud, et kummalisel kombel toimisin üldjoontes õigesti: aaloe ongi laisa inimese toataim. Tal on palju liike. Oma lemmikuks pean Eestis enim levinud puis-aaloed.
Väikest unarusse jätmist nimetatud taim ei pelga — pigem kardab ta ülemäärast hoolitsust. Kasvatamise märksõnad on valgus ja mõõdukas kastmine. Kõik aaloed vajavad rohkesti valgust ning liigniiskus mõjub neile lihakatele taimedele halvasti.
Muld peaks olema mõõdukalt viljakas ning üleliigse kastmisvee enesest kiiresti läbi laskma. Poest ostetud toalillemullale või aiamullale tasub juurde segada neljandiku jagu peent kruusa või jämedat liiva.
Talvel, mil valgust on vähem, tuleks hoida temperatuur madalam, umbes 12 soojakraadi. Ühtlasi on siis soovitav vähem kasta: piisab korrast nädalas, et lehed krimpsu ei tõmbaks. Suvel seevastu võib kasta rikkalikumalt ning taime kaktustele mõeldud väetistega natuke rammutada.
Kui mõne kastmiskorra vahelejäämine aaloed veel ei hukuta, siis ülekastmist ja mullapalli läbi vettimist tasub vältida igal aastaajal. Kastmiseks eelistatagu pehmet, näiteks vihmavett. Mädaniku vältimiseks tasub mullapind katta umbes sentimeetripaksuse puhta sõelutud liiva kihiga.
Aaloele passib majapidamise valgeim koht. Suveks võib ta tõsta õue tuule ja otsese päikese eest varjatud kohta. Esialgu võib taim seal punaseks tõmbuda, sest aaloedki päevituvad. Hiljem omandab ta jälle tavapärase värvuse.
Tunnustatud ravimtaim
Aaloeid tunti ravimtaimena juba Vana-Egiptuses — seal kasutati seda taime muu hulgas muumiate balsameerimiseks, samuti Vana-Kreekas ja -Roomas, kus teda kasvatati ka ilutaimena. Euroopas levis aaloe toataimena XVIII sajandi algul.
Inimkond on aaloe tervendavaid omadusi kasutanud tuhandeid aastaid. Viiteid meie loo peategelase raviomadustele võime leida Egiptuse, Rooma, Kreeka, Araabia ja India iidsetest kultuuridest. Mesopotaamia 4000 aasta vanusel savitahvlil on ilmselgelt kirjeldatud aaloeravi ning seda kajastavad ka Egiptuse vaaraode sarkofaagidest leitud papüürused.
Legendide järgi võlgnesid Egiptuse valitsejannad Kleopatra ja Nofretete oma ilu sellele, et võidsid nahka aaloevedelikuga. Ürikutes leidub antiikaja ravitsejate väiteid, et aaloe tervendab peaaegu kõiki haigusi, alustades põletustest ja lõpetades sisemiste hädadega.
Paljud Aafrika hõimud usuvad, et eluaseme ukseava kohale riputatud aaloekimp peletab eemale halvad jõud. Egiptuse kultuuris arvati see toovat majaelanikele õnne. Muistsed indiaani hõimud ütlesid, et aaloelehtede vahelt voolab välja igavese nooruse allikas. Selle taime erakordsest bioloogilisest vastupidavusest on inspireeritud uskumus, et aaloe omadused kanduvad edasi teda kasvatavale inimesele.
Aaloest on leitud ligemale kakssada orgaanilist ühendit.
Ehkki inimene suudab paljusid neist eraldada või koguni sünteesida, peitub taime jõud just ainete koostoimes. Mahla pH on happeline ja sarnaneb üldjoontes meie naha omaga. See selgitab, miks aaloemahla määrimine või aaloetükikesega hõõrumine teeb nahale head: happeline mahl hävitab selle mikroobikooslusele võõraid mikroorganisme.
MÕJU
Aaloemahl sisaldab antibakteriaalseid ja immuunsüsteemi tugevdavaid aineid, isegi vitamiine, mis mõjuvad valu vaigistavalt.
• Tänapäeval kasutatakse aaloemahla ravitoimet haavandtõbede, bronhiaalastma, silmahaiguste, põletushaavade ja teistegi tervisehädade puhul.
• Värskete lehtede mahlaga saab tohterdada mädaseid haavu ja mädapaiseid, suu loputamine aitab suukoopa- ja igemehaiguste puhul.
Allikas: www.aialeht.ee
KAHJURITÕRJE
Kahjuritest meeldib aaloe juuretäidele.
• Kui näete taime potist välja lüües mullas ja juurte ümber valget moodustist, siis leiate sealt tõenäoliselt valgeid täisid.
• Soovides neist mürgitamata lahti saada, tehke kange lilla kaaliumpermanganaadilahusega sooja juurevanni. Kindlam viis on kasutada juhendi järgi preparaati Ascara.
Allikas: Diana Pärn, «Toalilled sinu kodus»